Peale pikka seiklemist ja igas võimalikus transpordis tukkumist jõudsime lõpuks Tartusse, aga minu vale lennujaama seiga jätkus. Vanaema oli isale vale kella ütelnud. Emal laud kaetud ei jõudnud me näljastena bussijaamas tundi oodata ja tegime kiire teretulemast Eestisse seljanka. Kodus oli küll vaid paar päeva ja seegi läks nii ruttu! Jõudsin metsas korra seenel käia, ekspromt Narvas korra käia vennale tere ütlemas. Terve tee mõtlesin, et oh kus saaks head boršši (kodused ju liha ei söö!), kohale jõudsime öösel nii hilja kui kõik kinni ja pidin leppima McDonaldsi kanaburgeriga! Vanaema tähistas ka kodus enda sünnipäeva koduste delikatessidega. Suguvõsa on küll iga pidu aina raskem kokku saada ühe laua taga. Tartus sain Este ja Kristi-Johanniga kokku. Istusime Estega maha raekoja platsil ja tellisime joogid juba ja siis Kristi helistab ja uurib, kas mänguväljak ka on! Ei oska me kumbki veel sellise pilguga vaadata! Kolisime siis üle Vassilissa restorani ja sain mina lõpuks ka ehtsat vene borši, Kristi uhhaad ja Johann mänguväljaku! Everybody’s happy! Sealt otse Tallinna bussile. Ma ei tea, kas mul on sõbralik pilk või, mis. (ema mäletad kui just rääkisin, et tuli Eestis üks vanamees talvel bussis rääkima, et näha, et ma välismaal elanud sõbralikum pilk!) Tulid kaks tüdrukut, ühel poiss oli just bussile sõjaväkke tagasi läinud ja unustanud oma keti (teate see metall ripats numbritega, kui ära sured siis oskavad tuvastada!) ja palus, et kas saan bussijaamas edasi anda. Et kirjeldasid poisile, et roosa salliga tüdruk! No muidugi teeme ära!
Tallinnas tuli Kersti juba plaaniga vastu. Kohver isale ja otse pittu! No rest for the wicked! Tegime kokteilid, ajasime juttu kõrvallaua Soome ehitjatega ja suubusime Veenusesse edasi! Pidu ei olnud just kõva ja nii me siis rääkisimegi sõbrannadest ja nende lastest, eesti ettevõtlusest ja töötusest jne jne. Järgmine päev, kui Kersti tööl uitasin rõskes vanalinnas ringi ja nautisin viimast korda veel sügisilmu! Vana Tallinna kohv Kehrwiederis oli kui i’le täpp! Lõunapaiku läksime Kerstiga Kadriorgu jalutama ja uitmõtte ajel seadsime sammud Kumu poole. Aega napilt otsustasime vaid ülemisele korrusele modernkunsti vaatama minna. Ja pettuma ei pidanud, sai nii nalja kui loomingut näha! Otsustasime sinna samma ka lõunale jääda ja sain veel Eesti toitu nautida: praetud räimed kartuli, värske kurgi ja tillikastmega! Nii möödaminnes kella vaadates avastasime, et Mustamäele pikk tee ja tuleb üks napikas!
Bussid, trammid, jooks koju. Kellele veel viimase minuti punane huulepulk, kellele suitsusilmad! Lennujaama jõudsime parajalt, nii tund enne lendu! Viimased taksoselfied ja kallistused. Ma olen juba ekspert hüvastijättudel kahjuks.
No comments:
Post a Comment