Peale idülilist puhkust ookeani kaldal suvilas naasesime tsvilisatsiooni - pealinna Reykjaviku. Jah on küll pealinn, aga tundus väiksem, kui Tartu. Sellise mõnusa vaibi ja atmosfääriga, üks peatänav ja kõik väikesed tänavad jooksid sinna kokku. Andsime tagasi Ruby (oma punase rendiauto) ja küsiti meilt, kas vajame tagasi küüti linna. Optimistlikult vastasime, et oh ei me kõnnime. Lennujaama lähedal asuvast Hertzi (võrreldes meie katastroofilise Avise laenutusega Tais oli see kollase sildiga firma super: tasuta veepudel, tee/kohvi, vaatamisväärsustega audiogiid autosse ja supersõbralik klienditeenindus) kontorist välja astudes vaatasime mere ääres asuvat linna ja kaalusime tagasi minemist. Seadsime aga vapralt sihi kiriku torni suunas ja ei pidanud õnneks kaua kõndima.
Bianca kui Londoni parimas kohvikus töötav peabarista oli eeltöö käigus välja otsinud kohad, kus ta kohvi kvaliteedi proovida tahtis. Osutusid need aga kõik kohalikeks kettideks (Jah ka nii väikses linnas nägi sama kohvipoodi rohkem kui ühes kohas!) Täitsa juhuslikult leidsime aga kiriku juurest väikese koha, kus koha peal oma kohviubasid röstiti ja eksisime sinna reisi jooksul veel päris mitu korda ära! Kristina sõbranna elab Dubais ja töötab sjuardessina ja kuna tema oli hiljuti Islandil käinud siis oli mul pikk kiri soovitustega. Nimekirjas oli ka hostel KEX. Vanas küpsisevabrikus olev hipster peatumispaik. Originaalselt olin meid sisse bookinud 16 kohalisse tuppa, aga avastasime, et selle hinna sees, mida maksime ei olnud isegi voodipesu, siis maksime teki-padja eest lisa ja pandi meid väiksemasse tuppa. Väga ruumikas suurte lagedega, baar oli populaarne ka kohalike hulgas ja nädalavahetusel mängis live band. Ka Biancal oli tuttava tuttav, kes hiljuti saart külastanud ja leidus meie mõlema nimekirjas kohvik Laundromat. Tellisin kalasupi ja Bianca porgandisupi ja nautisime mõlemat wifit ja kirjutasime teile kõigile postkaardid koju! Ka sinna kohvikusse läksime hiljem tagasi hommikusöögiks.
Hostel paremal pildil. Suvel korraldatakse seal ka välikontserte. Eriti kihvt oli ka kööginurk, kus sai riiulitele oma söögikraam jätta ja olid ka eraldi riiulid, kuhu juba lahkunud olid jätnud oma järelejäänud toidu teistele. Niie, kui seljakotiga väga odavalt rännata siis makaronid on kuskil ikka olemas seal. Meie toas oligi tegelikult üks saksa tüdruk (mingil põhjusel oli terve Island täis saksa turiste), kes hääletas telgiga mööda saart ja kiitis, kui lihtne on peale saada.
Avastasime päris kiiresti, et Reykjavik on küll armas linnake, aga vaatamisväärset seal suurt pole. Vaagisime siis hoolega, et mida me teha ei jõudnud ja veel teha tahaks. Hobusetuurid olid populaarsed, aga kumbki meist polnud suur fänn. Virmalised (nii kaua mõtlesin seda sõna, tegin juba peaaegu otsetõlke põhjatuled inglise keelest!) olid kindlasti nimekirjas, aga ei vedanud meil öödega ja ei olnud me vaimustatud, et teoreetiliselt võime kulutada suure summa raha ilma kindla garandiita, et neid näeme. Panime siis kinni džiibituuri, osaliselt selle pärast, et reisibüroos oli nii supersõbralik ja abivalmis poiss, kes meid aitas (We are such suckers for good customer service!).
Öö enne seda, aga tutvusime me oma uue hosteliga..ja rummipudeliga. Paari tunni unega üles ärgates lõhkus minu pea jubedalt! Olime autos ühe ameerika paariga ja autojuht/giid oli jube sõbralik ja asjalik kohalik. Päeva tipp olid jääväljad ja ronisime sisse ühte koopasse pluss veel mõned kosed ja mäed ja geisrid teel (paar päeva saarel ja juba olime harjunud loodusimedega ja oli meid juba raske vaimustada). Üks kihvtimaid päevi meie reisi jooksul ja minul oli elu kolmas hulleim pohmakas. Jah kükitasin nii geisrite kui jääväljade kohal! Bianca ei suutnud naermist lõpetada! Vabandasin end, et enne poolmaratoni toitusin nii tervlikult, võtsin kaalust alla ja ei joonud üldse ja nüüd sai organism siin shoki joogi-ja söögi üleküllusega!
Linnas tagasi keerasin mina lõpuks magama ja ei olnud ma varem pehmemas voodis maganud! Paar tundi unenormi täis saadud ärkasin ülesse kõhukorinatega. Seadsime sammud peatänavale ja leidsime kihvti baari, kus endale suured burgerid tellida! Just sellised, mida sellise päeva lõpuks vaja on! Lebowski oli koha nimi ja on filmi põhjal, mida mina kahjuks näinud pole. Viimane aeg vaadata? Bianca jätkas kohaliku õlu proovimist, mina targu mahla peal.
Järgmine päev oli vara üleval valmis tegudeks. Otsustasim üle vaadata sadamas asuva kirbuturu. Vanas laohoones võis absoluutselt kõike leida, B ei olnud just vanast kraamist vaimustuses, aga kujutasin ette kuidas ema sinna viies oleksime seal vist päeva veetnud. Seinast seina kõike leidus, uuest turukraamist vanade vintage karvakasukateni. Vinüülplaadid, ehted, raamatud. Söögist oli suitsukala ja vobla valik suur!
Jalutasime veel linnas ringi söögikohta otsides, aga jalad viisidi tagasi Laundromati ja tellisime munad ja leiva. Inglise keeles kõlab see palju paremini (scrambled eggs and toast!). Mina valisin peekoni asemel praekartulid. Peekon on üks vähestest lihatoodetest, millest ma aru ei saa. Lõhn, maitse, välimus, mida inimesed küll seal leiavad. Muud lihakraami söön valimatult ja ei suuda uskuda, et nii pikalt taimetoitlane olin! Nüüd töötades restoranis, mis on kuulus oma roast beefi poolest söön praktiliselt iga päev enne koju minekut mõne viilaka!
Üksikute kinnaste klubi!
Jalutasime läbi linna sihile võttes teine kirik. Kohale jõudes avastasime kirikukoori harjutamas. Istusime tagumisse pinki maha jalgu puhkama ja kuulama. Varsti saabus vanapaar kahe lapselapsega ülikondades. Vaikselt nägime ka teisi inimesi saabumas. Varsti tuligi pastor ütlema, et kellegi pulmad algavad ja peame lahkuma! Oleks pruutpaarigi näinud, aga tahtsime enne vihma koju saada. Tagasi hostelis asus B raamatut lugema (normaalsed inimesed pidid seda puhkusel nimelt tegema. Aitäh, et mulle keegi ütles!). Krabasin siis ka raamatiriiulilt kellegi poolt maha jäetud raamatu ja sattusin hoogu. Algul ulmekana tundunud lugu oli nii kaasakiskuv, et nohisesime varsti mõlemad oma naridel. Tuppa tulid uued inimesed ja algul tundsin imelikult, et päise päeva ajal loeme toas raamatuid kui väljas nii palju teha. Aga mõlemad tüdrukud võtsid ka üksmeelselt raamatud kotid ja asusid lugema, et siis magama jääda lugedes. Naersime, et alustasime trendi, pöörasime peohostelis terve toa lugema ja magama. Enne B mind välja ei saanud, kui mul raamat läbi. Läks meelest, kui palju ma lugemist armastan ja kui ma juba hoogu satun siis on raske pidama saada. Mäletan, kui ma põhikoolis vahetunnis Tammsaaret koridoris ja bussis ja lõuna ajalgi lugesin.
Viimaseks õhtusöögiks otsisime midagi kohalikku ja leidsimegi
nurgapealt väikese restorani. Väikeste süümetunnetega tellisin vaala steigi. Ja kutsusin ma end kunagi taimetoitlases, disgrace I know! B veel kõhkles lamba ja vaala vahel, aga Uus Meremaagi lammast täis ja nii juhtus, et oli see menüüst otsa saanud, niiet saime mõlemad midagi uut proovida. Ja täitsa lõpp, kui hea see oli! Punane liha, nii pehme, mahlakas ja sukulentne (is that a word in Estonian?). Salat maitses kõrval sama hea peale nädalapikkust saia ja juustu söömist! B proovis veel köömneviina, mina aga jätkasin vee peal, jääväljadel kükitamine elavalt meeles! All in all, an amazing trip. Yes I broke my piggy bank, but totally worth it!. See imeilus loodus, inimesed on nii sõbralikud (ja tüdrukud ilusamad kui eesti omad!) ja toit rammus ja maitsev. Virmaliste pärast juba tuleks kindlasti tagasi minna. Ei tea ainult kuna. Nüüd tuleb tõenäoliselt paarikuine paus reisimisele, aga uues elukohas piisavalt avastamist!
1 comment:
Väga huvitav, edu :)
Post a Comment