Minu viimasel Londoni nädalal tuli mulle ootamatu külaline. Vanaema suureks juubeli sünnipäevaks tehti talle Londoni reis välja ja nii ma leidsingi end rongis teel Stansteadi poole kaasas vaid käekott. Tundsin kui kala veest väljas ilma suurema pagasita ja kaugema sihtmärgita teel lennujaama poole. Sattusin hoogu inimeste vaatamistega ja läks vahpeal meelestki, keda-mis-mida ma lennujaamas teen või ootan. Meenutasin siin endale põgusalt: otsi punapead suure punase kohvriga!! Ema oli ta Tallinnast lennukile pannud ja vene vanamammide ja inglise tüdrukutega abiga oli ta passikontrollist läbi saanud ja kohvri ka üles leidnud ja tulin mina siis finišijoonele vastu! Võtsime rongi kesklinna mina kodust õuna proovides ja vanaema lennureisi muljetades. Liverpooli streedi jaamas mõtlesin, et Tower Bridge oli jube ilus öisel ajal üle sõita ja kaugel pole, et jalutame sinna. Tegime siis esimesi pilte, õpetasin kõrghooneid (Shard, Gherkin etc.) ja jalutasime sillani. Seal vaatasin, et ööbusse ootad nii kaua seal, et ruttem on jalutada koju. (Ma mõtlesin selle reisi jooksul päris mitu korda nii ja ise hiljuti poolmaratoni jooksnuna ununes mitu korda, et vanaema on mõne aasta must vanem). Koju jõudes tulid soojendavad shotid munapeekritest (shotiklaasid olid töökaaslastele kõik ära jagatud veiniklaasidega) ja tegime võileibu igatsetud musta leiva, merevaigu ja suitsuvorstiga. Järgmine päev oli mul ainuke vaba päev kahe nädala jooksul (Jah pigistasid mu tühjaks nagu sidruni viimastel nädalatel!).
Tahtsime küll nii seitsmest algust, aga ootasin kolimisfirmat, et ta mu 70kg riideid-kingi-käekotte täis karbid üles korjaks. Jõudsime alles keskpäeva käiku välja. Võtsime siis punase kahekorruselise bussi ja austades vanaema soove istusime teisel korrusel esimes reas, et pilti ka ikka teha saaks. Sõitsime Westminister silla juurde, et Big Ben, Parlamendi hooned, London Eye ja Westminister Abbey kõik üle vaadata. Sõime katedraali ees piknikut pidades koduseid vorstileibu ja puhkasime enne Buckingham Palace juurde jalutamist. Kuningalossi ees pildid tehtud tundsime, et on kafeiinisüsti vaja. Bianca tehtud kohvi Kaffeinis on ikka kõige parem, aga minu ettepanek see 'lühike maa' jalutada lükati kindlalt tagasi ja nii võtsimegi metrooga vaid ühe peatuse! Kange kohv ja šokolaadikook hiljem jagus meil energiat, et Oxford streedi shoppamismekat vallutama minna. Kuna vanaema tunnistas ausalt, et ta kingad on minust vanemad, siis ostsime talle kontsaga teatrikingad. Müüja tõi meie soovitud suurusega veel ühed mustad platform toetava tallaga koledad 'vanainimese kingad', aga meie lükkasime viisakalt tagasi, et me otsime ikka kontsa!! Londonis ja üldse Inglismaal kohustuslik peatus on ka hiigelsuure odavriiete pood Primark. Sealt sai nii suveniire ostetud kui sokivarusid täiendatud.
Koju jõudnud oli vanaemal jube õllenälg ja seadsime sammud Wetherspoons pubi poole, kuna neil jube odavad pubisöögid ja diilid ka. Võtsime mõlemad steigid ja kuna käimasoleva diiliga sai sellega kaasa ka pindi õlut sai vanaemale kaks. Mina läksin ikka veini suunas. Päev otsa jalutanud ja nüüd üks klaas õlut kummaski käes läks nüüd alles jutt lahti!
Reedel olin mina hommikul tööl ja vanaemal oli laisk hommik ristsõnu tehes, rümbruskonnas ringi jalutades ja Tescos sokolaadi koju ostlemas. Mina jõudsin koju siis värvisime mõlemad huuled ära ja seadsime sammud linna poole, et minu restoranis sünnipäeva tähistada. Maitsesime baaris Bellinit ja jätkasime restoranis šhampuse ka kanapeedega. Kuna Simpsons-in-the-Strand on väga tarditsiooniline ja vanamoeline Inglise restoran, siis on menüüs ka palju liha. Tõlkisin eelroogi: vähisupp, härjasaba supp, jänesepirukas jne. Ta valis ikka kõige turvalisema valiku: maguskartuli supi! Pearoaks tellisin talle Steak&Kidney piruka..selline traditsioonline inglise roog neeru ja loomaliha tükkidega soolane pudding (?) Googelda pilti! Kärudelt loomaliha ja lambaliha lõikavad carvers ehk lihalõikajad (?) lõikasid möödaminnes ka paar viilu veel. Mina võtsin faasani kooreses siidri, õuna, peekoni kastmes ja Michelle Beef Wellingtoni, pooltoores lihalõik kaetud pasteedi, seente, spinati kihiga ja küpsetatud taigna sees. Kuna teatrisse minek siis magustoiduks ei jäänud nii aega kui ruumi. Toodi aga vanaemale treacle sponge (selline magus sponge kook with custard) sünnipäeva õnnitluste, küünla ja suure laulukooriga. Küll ta ohhetas ja ahhetas, et filmis enne nähtud, aga pole talle kunagi enne keegi laulnud. Ja nüüd pidi elama 70 aastaseks, et seda lõpuks kogeda!!
Teatrisse jõudsime ülekülluses nii söögist kui joogist (kokteilid, shampus, Bordeaux vein ja kohviga käiv brändi) ja vajusime istemetele. Dirty Rotten Scoundrels oli õnneks sealsamas minu hotelli kõrval Savoy teatris. Selline lõbus tükk tantsu ja lauluga. Vanem kelm koolitas välja nooremat kelmi kuurortis vanadelt rahakatelt naistelt raha välja petma. Armusid nad aga mõlemad noorde kaunitari, kes tuli välja pettis neilt mõlemalt lõpus nende raha välja! Film oli ka kunagi tehtud, kui kedagi huvitab. Peale etendust olid kõhud kergemad ja minu Londoni nimekirjas oli Artesian Bar @Langham Hotel ja sinna nad ka tirisin viimasele dringile. Möödaminnes mainisin hostessile, ka et tähistame sünnipäeva ja saime päeva teise koogi veel, seekord küll ilma lauluta!
Laupäeval käisid Michelle ja vanaema koos: Trafalgar square, National gallery ja kuskil veel. Õhtul tegime varajase õhtu: džinn&toonik ja tellisime hiina sööki koju. Järjekordne esimene: first takeaway, esimene Chinese, esimest korda pulkadega süüa!
Pühapäeval ärkasime vara, käisime Colombia lilleturul. (Järjekordne punkt mu Londoni nimekirjast, jäi sinna veel küll, et tagasi minna!). Terve tänav lõhnavat lillemerd täis. Oleks olnud kuhu ja kellele neid lilli osta ainult! Naersime Michelle'iga kui tore oleks seal tänaval elada ja boyfriendile vihjata, et lilli tahad! Edasi liikusime Covent Gardeni minu tööle lähemale ja proovisime ära Full English Breakfasti peekoni, vorsti, ubade, munade, seente ja tomatiga! Edasi käisid nemad veel vahakujudega pilti tegemas Madame Tussauds. Viimane päev tööl läks nii ruttu ja lõppes suurejooneliselt shampusega. As there is another way in hospitality! Peale tööd läksime Tai restorani ja edasi pubisse, kuhu vaikselt tilkusid ka tööl olnud kolleegid. Üheteistkümnest oli pubi kinni ja vanaema väsinud (lahked kolleegid ostsid talle ka uue Guinessi kohe kui esimene otsa sai, aga talle see kibe õlu vist väga ei mekkinud!) Michelle oli ka väsinud ja jätsid mind veel linna peale, kui nemad bussi otsima läksid. Me lõpetasime õhtu kreisi tantsuga Roadhouse'is, kus kõik industry õhtud lõppevad!
Siit saaks jutt nagu otsa, aga mind teades, ei lähe miski igavalt ja plaanipäraselt. Öösel kolme ajal koju jõudes haarasin veel burgeri&friikad ja asusin vannitoa potti ja põrandat koju jõudes küürima. Vanaema sai kätte tolmuimeja ja Michelle'ile jätsime oma Eesti delikatessid (must leib suitsvorst ja minu baarikapi sisu). Gatwicki lennujaama jõudes ei olnud ühtegi hommikust Eesti lendu ja pileteid kontrollides avastasime, et jah Stansteadi oleme bookitud hoopis! Ilma pagasita oleks veel taksoga jõudnud õigeks ajaks, aga oli seekord kohver ka. Alati olen ise oma lennud kinni pannud (I like the control!), aga nüüd ütlesin emale, mis lende panna ja ega ma muidugi pileteid ise ei vaadanud! Küll Michelle naeris ja sõbrad tegid kõik nalja, et see on märk Inglismaale jääda! Saime õnneks uue lennu kinni pandud ja ilma magamata istusime seal närviliselt, kartes seda lendu nüüd maha magada! We did make it! Kurb küll peale kuut aastat Inglismaale nägemist öelda, aga c'est la vie ja uued seiklused ootavad!
No comments:
Post a Comment