Kohal

Eestist Amsterdami läks nii ruttu. Teel lugesin lennuajakirjast, et vaid 20min lennujaamast linna. Korra seal käinud tekkis juba isegi väke mõte linna kohvile sõita, aga kohale jõudes avastades, et see paar tundi kulub juba ühest lennujaama otsast teise kõndimiseks muutsin meelt. Lennujaamas tundsin juba, kuidas mu turvamull plõksuga katki läks ja inglaslik tagasihoidlikus haibuma hakkas. Tegin enne lendu juttu hollandi poismeestega, kes tegid suured silmad, et ma enne kohal käimata sinna kolin. Lennukile jõudes ja avastades, et minu kolmeses reas oleme kõik sooloreisijad tutvutasin end paremale: hollandi IT poiss Sander, kes läks lõuna aafrikasse külla seal vahetussemestril olevale tüdruksõbrale ja vasakule: India päritolu Bahrainis elav tüdruk, kes töötas finantsfirmas ja käis Amsterdamis koolitusel. Istusime me esimeses ökonoomia klassi esimeses reas kohe äriklassi taga, mis tähendas et jõllitasime seina ja kardinat vaid enda ees. Ja, kuidas me kõik sinna ebasoovitud kohale saanud olime: kes ekstra jalaruumi soovides (kindlasti mitte mina, arvake uuesti), kellel oli hull päev olnud ja lunis agentilt aknakohta ja kelle nime taga süsteemis kohanumbrit ei eksisteerinud (Yes, that’s me!). Ja kus meil sai nalja alles, juhuslikult kokku pandud kambal! Õhtusöögiks serveeriti waldorf salatit, lamba rulaadi kartuli ja ubadega ja magustoiduks sticky toffee pudding alla uhutud punase veiniga! Love flying with Emirates!

Kohale jõudes oli minu kohver muidugi viimane lindil, niiet jõudsin juba paanikat tõsta! Minu telefon siin ei tööta, aga sain managerile helistatud ja ta oli veel teel lennujaama. Kohale jõudnud tegime kiire kohvi ja ajasime juttu. Ta on enamus rahvusvahelisel tiimil ise vastas käinud, et personaalsem teretulemast pakkuda, kui umbkeelsed sohvrid su nimesildiga! Minu majutus on vanas tööstuspiirkonnas ja kesklinnast ikka mitu kilomeetrit. Olen harjunud Londinis jalutama rohelisuses ja üle sildade, aga siin pean lootma jääma taksodele ja minibussidele! Minu stuudiokorter/tuba on esimesel korrusel välisukse vastas (mitte just ideaalne!), aga sisaldab kõike vajalikku. Suur riidekapp, kahe inimese voodi, külmkapp, sügavkülm, pesumasin, röster, keedukann, triikraud, telekas (ilma kanalite ja lepinguta!), taldrikud, noad-kahvlid, klaasid. Voodil oli isegi teretulemas luiged käterätikutest, puuvilja vaagen, päts leiba külmkapis, pudeli vee, piima ja coca colaga. Cornflakes, tee, kohv.. kõik, et sulle sujuv algus anda! Pakkisin oma kohvri lahti (70kg kaste pole loomulikult jõudnud veel), tukastasin ja võtsin bussi tööle et uurida tulevast resorani. 

_____________

Peale paari päeva siin võin ausalt öelda, et pole kuskile mujale väga jõudnud, kui oma hotelli (massiivne kuurort, kus ma õnneks üksinda pole kõndima pidanud või oleksin ammu ära eksinud) ja majutusse. Valetan, kaubamajas olen ka kaks korda käinud sim kaarti uurimas ja telefonifirmade järjekorras seistes! Kuna leib oli olemas, siis olen ostnud vaid juustu, vorsti ja mahla. Kaubamajades oli leida küll kõike, isegi musta leiba ja heeringat nägin. Ilm on küll kuum, aga mitte talumatu ja igal pool tõesti õhukonditsioon. Esimesel päeval tuldi uksele koputama, et teie korterist on raporteeritud, et õhukonditsioneer ei tööta. Mina siis, et ei ei töötab küll!Võtsid siiski lahti ja panid uuesti kokku ja nüüd on nagu Antartika ja välja ma ka seda lülitada ei oska! Iga hommik on mõnus üllatus õue minnes ja avastades kui soe seal on, nagu piiluks kardina vahelt, et kas on ikka täna päikest! Kõik on supersõbralikud ja abivalmid ja muudkui juhatavad teed ja näitavad. 

______________

Kuus päeva olin järjest tööl. Nüüd siin usuline püha aid, siis neli vaba päeva. Sain lõpuks kohaliku telefoninumbri ka, niiet telefonis vähemalt internet ja saan järgmised päevad rohkem ringi vaadata ja kirjutada ka!