Vaikne elu.

Käed siiamaani värisevad, aga nii head trenni pole tükil ajal saanud. Üllatavalt suur seltskond oli..umbes 25 kutti ja 2 tüdrukut + mina. Meeste maailm. Alustasime vaikselt võimlas soojendusjooksuga, vahepeal jooksusuunda muutes, kätekõverdusi ja üleshüppeid tehes. Neljased grupid ja poksikoti juurde. Üks hoiab kotti, teine lööb 10 sekundit ja siis läheb ise koti juurde. Esimene hoidja jookseb võimla tagumise seina juurde, teeb 5 kätekõverdust (olete te proovinud poksikinnastega kätekõverdusi teha?) ja läheb rivi lõppu. 2minutilised seeriad, kokku 4 seeriat. Siis tulid kõhulihased. Sama pikad seeriad, ise tead, kuidas ja, mis harjutusi. Vahepeal tegime veel joonejooksu moodi asja ja lõpus koguti siis algajad kokku ja näidati keha-jalgade-käte hoiakut. Klohmisime siis natuke üksteist ja poksikotti ja panime nimed kirja. Ma ei taha mõeldagi, mida mu keha homme hommikul teeb, peale neid lõputuid kätekõverdusi. Aga suur kiusatus on teisipäeval tagasi minna ;)

Ma tahaks teada, kes mind ergutustüdrukuks peab? :D

Loen praegu Marx for beginners ja puurin natuke Hispaania keele õpikut. Oma järge ootavad "Capitalism and modern social theory" ja siis veel mingi sotsiaalteooriate raamat. Social Sciences, mis muu..30 oktoober on juba esimene tähtaeg: International Tourism 1200 sõna, arvamus Leiperi turismisüsteemidest ja nende rakendamine ühe soovitud sihtkoha peal.

20 oktoober, ehk siis pooleteise nädala pärast algab "lugemisnädal". Minu korterist lähevad kõik koju ära "lugema". Nädal aega üksindust..buuh.

Eile käisime Idaga väljas. Õhtu või pigem öö lõppes kiirabis. Idal on natuke teistsugune muusikamaitse, kui minul ja nii ma siis nõustusin temaga kaasa minema Bumperisse. (Eesti mõistes Zavood, aga rohkem tantsimist). Täitsa tore oli alguses. Õhtu rikkus, aga ilmselgelt ennast liiga täis kaaninud mees, kellel tuli suur tahtmine oma tühi (või oli see täis, kust mina tean) õllepudel vastu lage visata. Ida sai klaasikilluga pähe. Klubimanager kutsus siis vaesele verisele Idale kiirabi. 20 minutit väljas ootamist ja tulid kaks politseitädi. Üks kirjutas siis hoolega oma roosa-lilla triibulisse pisikesse märkmiku "pudeliviskaja" tundemärgid. Peatselt saabus ka kiirabi. Tom ( "Boonustega sõber, mitte poisssõber" nagu Ida tema kohta ütleb) läks kiirabiga kaasa..Mike teavitas meile rõõmsalt, et haigla pole kaugel. 20 minutit hiljem otsustas ta siiski tagasi minna, "järgmine tänav pöörake paremale ja see ei tohiks kaugel olla." 20 minutit hiljem, olles pööranud nii paremale, vaskule kui korranud mõlemaid pöördeid, vahe peal kokku põrganud samade politseitädidega, jõudsime lõpuks Joshiga Liverpooli Kuningliku Haigla ette. Selgus, et Ida-Tom olid seal juba mõnda aega passinud. Röntgen tehtud, ootasime neljakesi siis lõbusalt ooteruumis, voltisime paberist mänguasju ja kuulasime teiste ootajate kirjusid lugusid..Kaks tundi hiljem, lõpuks, ma vist isegi plaksutasin, läks Ida sisse. Tund aega hiljem (Josh jõudis vahe peal juba koju minna, lohutama oma jaapanlasest korterikaaslast, kes oli Fish& Chips poes kaklusesse sattunud.) tuli ta lõpuks välja, kolme õmbluse võrra rikamana. Arstitudeng oli tundnud tungivat vajadust oma iga sammu pikalt ja põhjalikult kirjeldada...


Aaaaa...ja siis veel. Kersti, teate küll see sama kreisi tüdruk, kellega ma Euroopat avastamas käisin tuleb 23. Liverpooli. Wuhuu. Praegu on ta kuskil poolel (okei, ma vist liialdan) teel Santiago katedraali poole. 312 kilomeetrine jalgsimatk. Enne seda, aga hääletas ta üksinda, läbi Portugali matka alguspunkti, Leoni. Kurat, kuidas ma kadestan teda praegu!

Annie (änni).
Kui keegi mind mu päris nimega kutsuks ma varsti ei pööraks pead ka vist enam. Ma olen ammu loobunud neile oma nime õiget hääldust õpetamast. Looootusetu.