Alles eile oli kellelgi pealkiri, seoses telefoni kadumisega ja ma veel mõtlesin, et jumal tänatud, olen vist lõpuks suureks kasvanud, suudan asju hoida. Viimane telefon sai ära kaotatud põhikooli lõpus nimelt. Ju siis ei ole. Viimasel ajal on iga väljas käimine n-ö katastroofiga lõppenud. Bumperiga seostuvad meile nüüd lendavad pudelid ja kiirabi. HeebieJeebies oli küll tore (kus eile käisime), aga liiiga rahvarohke. Hoidsin küll kotti enda ligidal, aga tantsides võis kellelgi sellest suurest rahvamassist ikka ligipääs olla. Ma mäletan, kui ma aasta tagasi oma Nokiat meeleheitlikult Võru tänavalt otsisin, pooleldi paanikas olles. Praegu on üllatavalt kerge olla. Kuu aega tagasi sai Elisaga leping peatatud. Numbreid oli seal sees võib-olla vaid kümne jagu. Telefon ise oli juba vana ja kõik nupud ei funktsinud enam. Mingeid tähtsaid sõnumeid ka see minu teada ei sisaldanud. Nii, et why worry.
natuke kripeldab kontole jäänud 160 krooni kõneaega. Rääkisin just õhtul isaga, kes muretses, et raiskab kallist kõneaega. Ma veel ütlesin, et milleks muuks see raha sinna pandud, kui rääkimiseks..Nüüd saab siis keegi teine minu raha eest rääkida..
1 comment:
sa oled osav :D
Aga tundub,et mina olen juba suureks kasvanud,kuna mul telefon küll ära kadunud ei ole ..kohe väga tükk tükk aega.. ega ühe korra kaduski vist ära :D See kord oli napp ka.. treener leidis selle bussi ratta alt.. Oleks minut hiljem avastatud,vot siis ei oleks telefoni olnud ka :D
Post a Comment