Lõpuks.

Hurray. Ma sain oma essee valmis. Olen ikka lohe küll. Terve nädal oli vaba aega (directed learning week), aga ei edenenud see asi kohe kuidagi. Nüüd siis võtsin lõpuks käsile ennast ja tegin viimase kahe ööga töö lõpuni. Homme, või õigemini täna prindin raamatukogust välja, vaatan värske peaga veel üle ja teen viimased parandused ja annan siis Campus Centre'isse. Kuna kursused suured, siis õppejõud tööde kogumisega ei tegele. Enne töö andmist tuleb täita ankeet, kus kirjas õppejõud, aine, aine kood, õpilane, õpilase number, kuupäev ja sõnade arv. Ja vastu saad templi. Nii välistatakse "aga ma ju andsin töö ära, ju te olete siis ära kaotanud" väited. Hea süsteem, minu meelest.

Nädalavahetusel jõudis lõpuks päevitunud Kersti siia külma Liverpooli (täna õhtul oli vahepeal 1 kraad vaid). Kuna mul telefoni polnud, siis plaanisime meilitsi oma kokkusaamise. Kersti peatus prantsuse couchsurferi juures, majas mis asus minu ühikast 10minuti jalutuskäigu kaugusel. Oi, kus ma olin üllatunud, kui ta kirjas postikoodi L17 pani. "Ei või olla!" mõtlesin, ma ise olen ju L15. Igatahes üüris Erwin, see prantsuse poiss, maja koos kolme teise poisi/mehega. Üks Peruust, teine Venezuelast ja kolmas Mehikost. Ja kuna alles hiljuti sisse kolitud korraldati nädalavahetusel üks 'soolaleivapidu', kuhu Kersti siis mind ka oma hosti lahkel loal kutsus. Täitsa lõbus oli. Rahvusvaheline seltskond: lõbusad poolakad, üliõpilased Boliiviast, India poisid, Prantsuse tüdrukud, Läti tüdruk, kes mehikklasega käis, ema inglane-isa hispaanlane poiss, kes rääkis nii inglise-hispaania kui baski keelt ja veel palju kirevaid tegelasi, Sangria ja Salssa olid märksõnad.