Esimene hyppepilt on ikka koige ilusam kuigi proovisime veel teha. Oma uute kleitidega oli tunne nagu lendaks kuna 30 kraadise kuumaga toesti muud teha ei saakski kui ohuliste kleitidega romantilisi prantslannasid teeselda. Teekluseks see muidugi ka jai kuna meie prantsuse keele kasin oskus maksis meile jarjest rohkem katte. Naiteks kui tahtsime vett kysida suutsin mina ainult suu peale naidata ja Eau oelda, mida ytlesin arvatavasti ka vale haaldusega kuna sellest ei saanud yks sobralik pr. kutt midagi aru ja jatkas musi norimist. Loppes jutt selle poisiga kuskil ilusas korvaltanavas sellega et ta mu numbrit nurus ja isegi naabril laskis pastaka rodult alla visata selle jaoks. Meie ainult naersime kuna isegi kui numbri anname siis omavahel me aru nagunii midagi ei saaks ;P.

Kersti ja tema saiateema. Me sôôme ainult saia, juustu ja veini siin muide ja k$hukesed muudkui kasvavad. Ostsime nûûd n-ô rasedate kleidid ka n

Vâike Triumpi kaar. Miniatuurne variant.

Lôuna. Vâike vein kohalikult kasvatajalt ja salat§ liha.

Bailabaila. Vâike barbeque @ two oclock.

Veetsime aega ôises mâkis.

Esimene ja viimane kogemus araablastega. Noo, kes siis ei v$taks kahte kena tûdrukut peale. $onneks suutsime neile selgeks teha, mis me tahame ja pââsesime seekord vaid halva kogemusega. Elu pikem retk. Orange oli Lyonist kahe tunni tee kaugusel ja me sôitsime sinna praktiliselt pâv otsa. Wuuh

Orange on ilus vâike linnake 30 000 elanikuga. Siin on lihtsalt v$oimatu âra eksida.