Welcome to England!

Jõudsin Gatwicki ja tuul tõmbas kohe minust läbi! Tuttav ja kodune tunne oli küll lennujaamast läbi jalutades ja rongi aegu vaadates. Võtsin teadlikult aeglase rongi, mis läbi Lõuna Londoni läks ja kõikidest mu eelmistest elukohtades läbi sõitis. Vaatasin aknast välja suur naeratus näol! Esimesed kaks ööd olin hostelis. Jalutades St. Pancrase lähedal olevasse hostellise hakkas vihma sadama! Nautisin esimest viit sekundit, aga siis hakkas külm ja naeratus kadus ära! Hostel oli väga moderne ja uus! Tõdesin ka kohe kurvalt, kui kiire elutempo Londonis on ja kuigi olin nii mitmelegi teada andnud, kus ja kuna tulen olid kõik kas tööl või muude plaanidega. Ikka elevil olles tõmbasin kaasa oma brasiillasest toakaaslase Juri ja läksime couchsurfingu kohtamisele. Tundsin kohe ka, kuidas Dubais elamine mind eksootiliseks tegi, kõik ohhetasid ja ahhetasid ja muudkui küsisid küsimusi. Ja tunnen, et enda tutvustamine on aina pikemaks veninud: 'Tere ma olen Anni, Eestist, aga elasin Inglismaal kuus aastat, aga nüüd elan Dubais!'

Sain üks õhtu Biancaga kokku, siidrid ja gurmeeburgerid väikeses raudteejaama lähedal asuvas pubis. Nautisin omapäi linnas uitamist, tegin sukapükste shoppingut Primargis ja tundsin end kui turist koju postkaarte saates. Käisin lõpuks nii mitmeski restoranis, mis mul ammu nimekirjas olid. Lõunat sõin Dabbous'es. Juba pruunis kuupäevaga paberkotis lauda toodud leib lubas suurepärast söögielamust ja nii oligi. Eri peene mozarella juust mingi troopilise magusa puuviljaga, brokoli võikastme ja röstitud seemetega, mu pearoog lammas oli nii hõrk ja herned oli nii värsked nagu koduaiast suvel nopitud! Jõudsin lõunat sööma ka armsa vanapaariga, kellega Essexi Marriottis tuttavaks sain: ka see lõunasöök ei petnud mu maitsemeeli! Kitsejuustuga muffinid& trüflimesi ja seenepuljong enne söömahakkamist oli väga tore ja ei öelnud me ära ka väikestele trüflitele ja koogikestele tee kõrvale!

Michelle kohale jõudis siis oli mul renditud Brixtonis üks väike ühetoaline korter. Nii valge ja kihvtide detailidega nagu dusikardin oli maakaart näiteks ja metroost oli vähem kui viieminuti kaugusel jalutada! Ostsin poest apelsinimahla, Brixtoni turult puuvilju, poest odavat veini, tundsin nagu elasin Londonis jälle! Saime kokku Roxanaga, kellega koos Marriottis töötasime ja sõime lõunat ühes sellises vanameeste pubis. Naljakas, kuidas hing alati ihkab, mida ei saa. Inglismaal elades ei olnud ma üldse selliste pubide fänn ja käisin pigem uhketes katusebaarides või lounge'ides. Nüüd Dubais, kus kõik klaas ja kristalllühtrid ja ultrapeene igatsen vahel selliseid pisikesi vanamoelisi kohti.

Viimaseks täispäevaks oli mul terve kulinaariareis planeeritud. Alustasime Dorchesteris afternoon teaga. See on üks vanemaid viietärni hotelle Hyde Pargi kõrval, traditsiooniline luksus! Pisikesed näpuvõileivad (neil oli isegi pestoleib!), väikesed scones moosi ja vahukoorega ja pisiksed koogikesed lõpus. Ja kus oli alles teemenüü, igasuguseid erinevaid kombinatsioone leidus seal! Leiba lasime luusse pargis murul lebades ja kadedalt kõrval piknikut pidava grupi Prosecco pudelit silmitsedes! Koju jõudes tegime ka oma Prosecco lahti ja hakkasime õhtusöögiks sättima. Õhtust sõime Heston Blumenthali restoranis. Heston on kuulus kokk, kel isegi oma teleseriaal. Meeldib talle eksperimentida toidu välimuse, lõhnade ja maitsetega. Mina alustasin kuulsa 'meatfruit'iga. Näeb välja nagu mandarin, aga tegelikult on pate (pasteet?). Nii pehme ja suus sulav, et isegi Michelle, kes tavaliselt väldib selliseid asju andis oma heakskiidu! Pearoog ei olnud väga sensatsiooniline, aga magustoit! Ei ole ma suur magusasõber ja eelistan juustuvalikut või espressot konjakiga, aga olin ma lugenud nii palju kiidusõnu sellele roale Tipsy cake. Oli ta nagu saiavorm, aga brioche oli leotatud rummis ja laotatud kihiti kreemiga ja ananassiga, mis oli suus sulavalt pehmeks röstitud! Täelik gurmeereis!

Viimane hommik leidsime veel ühe vanameeste pubi, et viimast English Breakfasti nautida koos topelt espresso ja dzinn&toonikuga! Minu asjade viimasele minutile jätmine, aga resulteeris lennust maha jäämisega! Jõudsin lennujaama, kui check in oli juba kinni ja olles odavlennufirma, siis ei tule keegi sulle vastu, et aitaks sind ikka viimasel hetkel. Uurisin siis oma võimalusi ja panin lõpuks kinni järgmiseks hommikuks lennu. Odavam oli ikka lennata Istanbuli kaudu, kuna see poolel teel ja mul sealt juba edasilend olemas. Öö sisustasin sudoku ja järjekordse gurmeeõhtusöögiga Marks& Spencerist! (ja mõtlesin, et ei lähe tagasi ööseks linna, kuna raha kulub!)

Next stop: Istanbul!