Muljed

Koduigatsus tuli täna peale. Nii kaua Inglismaal elanud on aga huvitav, kuidas erinevad emotsioonid ja hetked meelde tulevad ja kohad, millest puudu tunned. Igatsen Railway Tavern pubi Lõuna Londonis, kus me Biancaga gurmeeburgereid söömas käisime ja peale tööd Proseccot joomas. Tulid meelde veiniõhtud Caroline’iga Liverpoolis, kus me ta elutoas Tesco odavaid veine avastasime ja meestest klatsisime. Kohvikohtingud Michelle’iga Liverpoolis ja meie pikad telefonikõned, kus plaanisime kuna ja kuhu järgmisena reisile minna. Hullud tantsusessioonid peale tööd Brandoniga geiklubides. Hishiga Londonis koos kokkamine. 

Vaatasin läbi vanad fotoalbumid ja reisipildid Roomast, Barcelonast, Oslost, Serbiast, Kopenhaagenist ja kõikjalt mujalt, kuhu ma paari aasta jooksul jõudnud olen. Mäletan, kui peale aastat Waltham Abbey’s kõik hakkas paika loksuma, käisin tihti Euroopas puhkusel, olin tööl väga heas kirjas ja pakuti ametikõrgendust, tekkisid head sõbrad, rutiin hakkas paika loksuma ja siis algas kõik Londonis nullist. Tuli leida elukoht, uued sõbrad, uus rutiin, ennast tööl jälle uuest nullist tõestada. Panin aga viimasel minutil kinni Frankfurti reisi ja hakkasin julgelt turisti mängima. Lodonist minnes tundsin, et ei jäta midagi maha, aga nüüd siin nullist alustades ja tagasi vaadates tõen, et olin just Londonil järjele saanud elades kesklinnale lähedal suures mugavas majas, just elu esimese poolmaratoni ära teinud, head sõbrad leidnud. Liverpool tundub küll teise koduna, kuna seal nii pikalt elatud said, aga võrdselt tugevad emotsioonid ja mäestused on kõikidest Inglismaal elatud kohtadest. Suutsin igas kohas uued juured kasvatada ja midagi mälestamisväärset kaasa võtta.

Dubai veel koduna ei tundu. Elan neljakorruselises kivimajas oma stuudiokorteris rõduga. Esimene korter, kuhu mind pandi oli esimesel korrusel ukse kõrval. Väga umbne ja prussakaprobleemiga! Õnneks sain ümber vahetatud ja kolmandale korrusele prussakad ei ole suutnud veel ronida! Korteris on kõik vajalik (peale interneti), aga valge ja steriilne ja kodutunnet veel pole. Paar kirjut keraamilist kaussi olen ostnud ja viirukid, aga pean mõne värvilise vaiba ostma vist ka haha! Kõrval asuvates majades elavad sama hotelliketi töötajad ja mõne lennuliini töötajad. Meie kompleks asub aga tööstuspiirkonnas Al Quozis, mis ei ole just kõige euroopalikum. Siin on paljude ehitusfirmade töötajate majutused, kes enamus Indiast või Pakistanist ja tunnen poodi jalutades, kuidas kõik vaatavad nagu poleks ennem valgenahalist näinud. Tööle reaalselt kaugel ei ole ja minibuss käib korra tunnis, aga mõtlen tõsiselt hakata autojuhilubasid tegema.

Restoran on väga uhke. Investeering oli suur ja planeeritud sama arhidektuurifirma poolt, mis kuulsa purjehotelli disainis. Vene popmuusika staarid on sagedased külalised, olen näinud ühte kuningannat ja ühte presidenti, meie hotellifirma kõike omanike. Päevad on pikad ja surve suur, aga hea kogemus ja meeskond väga rahvusvaheline. Asume suures kuurortis, kus kaks hotelli, väiksed villad rentimiseks ja rohkelt restorane ja baare, aga kõik teavad meie restorarani. Väga kõva nime ja mainega.

Esimesed nädalad sai kõige rohkem ringi käia, kuna tegime päisel ajal koolitusi ja õhtud oli vabad, nüüd ei ole palju rohkem avastanud. Kuna suhteliselt uus linn, siis võrreldes Euroopaga ei ole nimekirja kohustuslikest ehitusest, mida üle vaatama peaks. Burj Al Arab ehk ‘Araablaste torn’ on vist kõige kuulsam ehitis, väidetavasti seitsetärnine hotell.

Burj Khalifa on üks pikimatest torndiest maailmas. Sinna tippu ei ole veel jõudnud ka! Kaubamajad on siin omamoodi ilmaimed. Mall of Emirates ja Dubai Mall on peamised, Mall of Emirates on mulle lähem, natuke väiksem ja kallim. Seal on sees suusakuurort. Dubai Mall on siin kõge suurem (vist ka maailma suurim) kaubamaja, kus sees massiivne akvaarium. Poed, hotellid, restoranid on väga euroopalikud ja leiab siit kõik samad brändid, mis mujaltki maailmast. Üks õhtu Starbucksis sarapuupäkhli latte’d juues ja kooki süües tuli selline soe talve/jõulutunne peale, siis aga vaatasin aknast välja palmipuusid ja kadus ära see tunne! Reaalselt on siin talv praegu, mis on aga võrdne Euroopa suveilmadega. Jõukaid Euroopa turiste palju, kuna seal talv ju teadupärast. Hotellihinnad on aga soolased, kuna kliima on mahe ja suurepärane väljas olemiseks. Suvel on siin nii kõrbevad temperatuurid, et saad ainult bassenist õhukonditsiooneriga tuppa joosta. Hinnad aga jälle suvel palju odavamad ja siis jõuab vähe jõukam rahvas ka siia puhkusele tulla. Kõik on siin nii suurejooneline, glitz, glämm ja pidevalt käib teiste üle trumpamine. Meil restoranis käis üks vastuoluline president mitme laua ihukaitsjatega ja kümnepealisele lauale telliti ette 12 vaagnat oysters, igas vaagnas tosin! Pluss veel muud eelroad ja salatid. Laud pidi lookas olema! Käisin korra Cavalli ööklubis (Cavalli kuulus itaalia moedisainer) ja juhtus nii, et sama klubi omanik disainer isiklikult istus kõrvallauas nelja inimese peale kümme pudelit shampust külmas. Ja mina mõtlesin, et tüdrukud Liverpoolis riietusid nagu Barbied! On küll konservatiivne riik paberil, aga reaalselt on Dubai peopealinn, kus kõike saab, kui tead, kus küsida.

Sellele suureks kontrastiks on Dubai ‘vanalinn’. Natuke, must, räpane, kirju, palju tänavakauplejaid. Sealt saab võtta ‘abra’ ehk siis veetakso, sellise paadikese mis sind ringi sõidutab. Veel on seal kulla suk (suk tähendab turgu), mis ei olnud küll selline nagu ette kujutasin, aga kuld ja ehted on siin odavamad küll. Vaibad on siin veel odavamad. Tehnika ja elektroonika. (uusim iphone on £400). Riided on sama hinnaga, aga kasukad pidid odavamad olema, mitte et neid selles kliimas vaja oleks. Keegi meie hotellis üks päev küsis, izvinite, et kust nemad shenskie shubat osta saavad. Üldse peetakse mind siin välimuse poolest venelaseks kogu aeg, kuna ukrainlasi on siin murdu hotellis. Õpin iga päev mõne uue sõna ja kuigi kõiki kalasid ei oska tõlkida menüüs siis kuidagi pusin rääkida ikka.

Tunnen puudu jooksmas käimisest ja trenni tegemisest. Siin liiva ja heitgaaside sees väga majadevahele jooksma ei kipu. Rohelisust ka pole jälgegi. Kõik on siin kiirteed ja ilma auto või taksota ei saa sa kuskile. Ühistransport on kesine, bussid käivad, aga süsteemita. Metroo on puhas ja kiire, aga vaid ühe liiniga ja kui sa metroopeatuse kõrval ei ela, siis ikka võtad takso, et metroopeatusesse saada. Esimene tramm pandi just nädal tagasi tööle, pole veel järele proovinud! Linn on jaotunud kobaratesse, linnaosadeks või pilvelõhkujate blokkideks, mida ei ühenda tänavad vaid kiirteed. Harjumatu. Rannas käimine on suur kultuuriosa. Minul jumet väga veel pole, kuna esimesed korrad panin julgelt faktor 30 või 20 ja tulin sama targalt tagasi. Viimane kord õlitasin end number kaheksaga ja olin vähk. Pean vahepealse leidma! 

One day at a time.