Kui eile olin trainee, kes niisama edasi tagasi pidi restos jooksma ja ‘treenima’, siis täna ei õpinud küll midagi uut. Sama vana…Floorwalk, kogume kõik hommikusöögikandikud kokku kuuelt korruselt, poleerime miljoneid klaase ja kahvleid-nuge. Kontrollime kolm korda saalis laudu, et ikka on poole cm vahe kahvel nuga ja hotelli logo on leivataldrikutel üleval ikka! Hotelli restos pole üldse raske supervisor olla, kogu aeg leiab midagi mida puhastada v ümber tõsta. Briefingul maitsesime seekord väga täidlast California Pinot Grid,
Kui 7 paiku hakkasid külalised saabuma (ja isegi teisipäeval oli kolmveerand täis!), siis olin võrdne teiste ettekandjatega, võtsin tellimusi ja tegin kõike muud. Häirib suhtumine, et sa ei pea sellest midagi teadma (arvutisüsteem bookingute võtmiseks), ma ei hakka rääkimagi. Ja unustasin ära, et brokolit pole (tal selline huvitav kood, et brokoli 86 means no more brokoli) ja siis ütles, et ‘this should never happen again’. Eksimine on inimlik ja ei olnud väga julgustav käitumine. Ema ja tütar (kella lauas suutsin kokat lauale valada alguses), ütles lahkudes ‘she’s really good’ ja jättis 10 naela tippi, mis kahjuks aga ühiskassasse läks L Rohkem täna ei olnudki, nothing new. 8 days to go! Caroline ja Denise lennujaamas praktikal said tornis lennukite õhkutõusu vaadata koos lennuliikluse koordinatoritega (have no idea if that’s even a word!).
No internet, money or job, what a wonderful life!
Homme on Marriottis induction, kuna shift leaderi kohta peale intervjuusid enam ei eksisteerinud, mis siis, et ma perfect for the job olin nende arust, otsustasin, et nõustun casual lepinguga, hea kui mingeidki tunde kuskilt saab.
No comments:
Post a Comment