Alustame algusest.
Viimane öö Krakowis saatis mehiklane sõnumi, et tal töö läbi, lähme välja. Nii. Klubis saatis mind garderoobi ja kui ma tagasi jõudsin keerutas tema juba poola tüdrukuid. Mis mul siis üle jäi. Kutsusin ühe poisi tantsima. Pärast, julgemana läksin juba suure pundi seisvate poiste poole, et noh kes minuga tantsima tuleb :D Poisid hakkasid kõik oma sõpra kiitma, et Matteo on jube osav tantsija, osales mingis tantsusaates telekas ja puha, aga häbelik teine. Küsisin, et miks nemad ise siis ei tantsi. Nendel oli paar pitsi veel vaja võtta. Igatahes lõpus leidsin ma nad kõik tantsimast. Jaa jube hästi tantsivad poola poisid ikka. Keerutavad mõnuga kohe. Neli viis tundi järjest sain ilma pausideta tantsida täitsa. Super!!
Laupäeva hommikul asusin oma sumadaniga rongijaama poole teele. 10 tundi Krakow-Suwalki! (Ja abivalmid on ka poolakad, kõik trepid ja trammid aidati mul kotti tõsta). Kupeed rongis head mugavad, olime neljakesi ühes: kolm poissi ja mina. Warszavas sain uued kupeenaabrid: kaks norra tüdrukut isaga, meditsiini professor ja mingi poola onku. Norra tüdruk õpis Bialystokis meditsiini. Norras pidi lihtsalt nii suur tung olema, et isegi parimad õpilased ei saa kõik sisse. Ja kiitsid Poola haridust..
Suwalkis sain öösel ühe couchsurferi juures magada. Ma olin tal esimene külaline ja tal ema jubedalt pabistas, oli käskinud päev otsa tuba koristada ja lõikas meile kõik kurgid-tomatid-leivad ette ja pani salvräti ka veel taldrikule :D Aga tüdruk oli selline tore boheemlane, roosade ketsidega, ka hääletaja.
Ma tavaliselt broneerin alati internetis, aga nüüd avastasin, et olin vist koodi kaardi Krakowi jätnud. Paanika. Tuleb bussist osta..Hommikul läksime siis bussijaama. Ecolines oli 15 minutit hiljaks läinud. Mina tegin otsuse, et ilm nii ilus, et hääletan koju! Zaneta tõi kioskist musta markeri ja pappkasti. Ma värvisin juba Kaunase viimast tähte, kui buss 20 minutit hiljem ette tuli. Süüa ma kaasa võtnud polnud, niiet sain lõunal 12st kuni õhtul 8ni elatud vaid snickersi peal, mis vähemalt kolmekordse hinna maksis. Riiga jõudes avastasin, et Tartu buss läks kell 7 ja Tallina buss läheb öösel natuke enne 12t ja maksab pääris palju. Jätsin oma läpaka ecolines'i laadima ja läksin linna raha vahetama. Arvutist sain peatusenimed ja trollinumbrid, kust Eestisse hääletada. Öösel kell 10 ei ole just tore oma 30kilost sumadani pluss käekotti pluss läpakakotti hea 2km edasi tassida, et siis umbes tund aega tuulises teeääres hääletada EST sildiga, kui kõik autojuhid sind ilmselgelt napakaks peavad. Ma võtsin asja postiivselt. Kõik on võimalik. Panin jope selga, lohutasin ennast, et mul on kotis šokolaadi, pool pudelit rummi (kui asi väga karmiks läheb), teine talvemantel ja palju riideid. Ja kui ma enne auto peale ei saa, siis hääletan sellele Tallinna bussile ja küsin kaugele ma 6 lattiga saan. Ei olnud vaja nii ekstreemseks minna. Järsku peatus mingi valge bemar ja vanem vene keelt rääkiv onkel lubas mind 50km edasi viia. Enne kui ära sõita saime peatus teinegi auto. Väike minibuss küsis kuhu minek ja selgus, et ta läheb natukene kaugemale. See minibussi juht osutus üliusklikuks onuks, kes just religioosselt konverentsilt tulnud. Rääkis mulle entusiastlikult vene keeles pool piiblit ümber, käskis enda järele vene keelset päästepalvet lugeda ja luges siis minu eest palve, et ma turvaliselt koju saaksin. Külma tee äärde ta mind jätta ei tahtnud ja nii kinnitas ta minu EST sildi auto tagaklaasi külge ja pani ohutuled sisse. Kimaski üks eesti auto mööda. Natuke hiljem sõitis sama auto juba tagasi ja küsis sulaselges eesti keeles:"mis probleem on?" Noored olid teel Pärnu ja nii saingi mina järgmisele autole. Autosse istusin lausega: oeh see oli väga religiossne vms. Küsisin siis kinnituse mõttes, et ega nemad usklikud pole. Selgus, et noored olid käinud samal konverentsil! Uskumatu! Pärnus jõudes sajas juba vihma ja minu sansid peale saada olid nullilähedased. Alice, kutsus mind enda poole ööseks ja tegi oma kristlikus ligiinimese armastuses mulle hommikul bussipiletigi välja! Ei jõua sind ära tänada!
Liverpool-Krakow-Suwalki-Riga-Tartu on peaaegult jõudnud oma eduka finishini, Kaiavere on veel sellest nimekirjast puudu. Aga oli seiklus! Minu ustavale punasele kohvrile suuremgi kui minule, sest tal rattad juba vingerdavad all läbi elatud katsumustest :D
No comments:
Post a Comment