Shalom Israel!

 Seistes passijärjekorras olid mu ees saksa tüdrukud paksu kausta paberitega; saatkonna kontaktandmed, hotellide andmed jne. Hakkasin juba pabistama, et olen ette valmistamata tulnud maailma kõige hullemasse piiripunkti, millest igasuguseid õudusjutte kuulda on. Läbi need tüdrukud siiski ei saanud oma paksu kausta kiuste ja saadeti nad ooteruumi istuma. Israeli tervitas mind või pigem ei tervitanud kibe ametnik, kes uuris passis mu templeid ja kirtsutas Liibanoni nähes kõvasti kulme ja saatis mindki sinna samasse ooteruumi (Wikipediast võib Iisraeli-Liibanoni konflikti kohta lehekülgede kaupa lugeda). Kaks tundi hiljem küsiti ülekuulamisel mu isa, isaisa nime, Liibanoni külastamise põhjust ja kes mind kus seal ootas, miks ma Dubai elasin ja kus ma praegu elan ja miks ma Iisraeli tahan minna. Tund aega veel oodata ja sain lõpuks oma passi tagasi 'Enjoy Israel' kõrvus kumisemas. Boris, the couchsurfer, elas õnneks väga kesklinnas Rabini väljakul. Käisin läbi Jaffas, vanim linnaosa Tel Avivis, mis olu kunagi omaette sadamalinn olnud ja ei saanud kaamerat tasku pannagi, nii kihvtid vanad majad, nurgelised alleed ja boheemlaslikud kohvikud, kus kõik toolid-lauad olid eri värvi ja suuruses. 

 Jalutasin sisse ka ühest kunstipoest, kus poeomanik oli üks kihvt naine, kes oli ülikoolis õppejõud olnud ja nüüd pensionile jäädes hakkas oma hobi kunstiga tegelema.

Teel koju sain ma ka sellise kulinaaria elamuse falafel võileivaga. Tänavaääred on täis sellised khuule kohvikuid, baare ja hummusekohti, kus saab osta hummust kahekümnel eri moel (uus lemmik on rõstitud lillkapsaga, yum) ja falafele. Lõigatakse see kohev valge pitaleib kaheks ja pannakse vahel paar laiali litsutud falafeli, tomatit, kurki, salatit, kastet ja mu lemmikut sellist kergelt hapendatud punast kapsast. 

Õhtul läksime Borisi sõprade juurest läbi ja edasi ühele 80ndate baari kus lemmikbändiks tundus olevat Queens. The Show Must Go On! Pärast (nii umbes viie paiku) saime kokku ka Borisi vana klassivennaga, selline karvane ja tätoveeritud valgevenelane, et veel mõned õlud teha. Järgmisel päeval magasime muidugi lõunani.

Läksin Tel Avivi nullteadmise või ootustega, teades vaid, et see on üks ütlemata kallis linn ilusate randadega. Hindade kalliduses olin juba veenduda jõudnud (liitrine veepudel maksab 2.5 eurot, Lays krõpsupakk 3 eurot, õlu baaris 10 eurot, kokteil baaris 20 eurot), aga rannad tulid ka ikka üle vaadata. Jalutasin otse ilma kindlat sihti võtmata ja esimene rand, kuhu sisse piilusin osutus ainult meestele suunatud ultra ortodoks rannaks. Ultra ortodoks on siin siis need konservatiivsed mustade pükste, valge särgi, torukübara ja kõrva ääres lehviva väikse lokkiga meesterahvad. Keegi küll midagi ei õelnud, aga nähes ainult neid veidraid mehi, mõned ka paljalt dusi alla, keerasin otsa kähku ümber. Jalutasin natukene edasi ja heitsin maha järgmisele rannaribale. Mõtlesin küll, et miks ümber nii palju meessoost paarikesi, aga olles kuulnud Tel Avivi vikerkaare värvi paraadidest ei teinud ma suurt välja. (Kodus hiljem selgus, et olin siiski geirannas käinud. Aga kas pole mitte imelik, et need kaks nii erinevat randa seal kõrvuti). Ja kus oli seal koeri, kõik randa kaasa võetud. 

 Jalutasin edasi Carmel Marketit üle vaatama teadmata, et see viiest kinni pandi ja nii jõudsingi kohale, kui kaupmehed hakkasid riknema kippuvat puuvilja - köögivilja juba maha viskama ja seebivesi ujus lettide vahel. Ka siin linnajaos olid kihvtid baarikesed, nagu see rohelisse dzunglisse mattunud kohakene.

Proovisin veel ühte uut rooga, baklazaan oli küpsetatud ja üle kastetud tahiini ja seesamiseemnetega. Kuna olin enne aga saanud grillitud lillkapsast tahiinikastme sisse tippituna, siis hakkas sest tahiinist juba küllalt saama.

Teine õhtu oli veel pöörasem, kui esimene. Borisil oli kontserdipiletid ostetud, niiet ma jäin üksi koju Iisraeli veini jooma (nii kuiv ja kallis, ei anna Liibanoni omadega võrreldagi). Läksin läbi ühe kohaliku couchsurferi juurest, et koos ka valget veini juua. Siis saime klubis kokku veel ühe couchsurferiga, kes oma sõbra sünnipäeva tähistas, nägin Taniat, kellega ma Londonis mitu aastat tagasi tuttavaks sain ja proovisin uut Iisraeli alkoholi 'Tubi 60', mis lõhnab nagu Toilet Duck ja maitseb nagu limoncello ürtidega. Edasi liikusime Taniaga edasi ühte maa all asuvasse poppi baari, kus tantsu hommikuni jätkus. Järgmine 'hommik' viis minutit enne ühte avastas Boris, et laupäeval on tal filmiklubi ja õnneks saime elutoa korda, enne kui sõbrad kell 1 kohale jõudsid. Õhtul võtsin juba bussi Jerusalemma. Kuna laupäev on juutidel pühapäev, siis sel päeval on kõik kinni ja ühistransport ka ei sõida. Võtsin siis sheruti, selline minibuss, kus bussijuht kõva häälega hõikab ja reklaamib sihtkohta ja väljub, kui kõik kohad on täis bussis. 

Jerusalemma jõudsin hilja öösel, olin viimasel minutil leidnud couchsurferi, kes osutus esimest korda ebameeldivaks kogemuseks sellel leheküljel. Kõik tema jututeemad lõppesid kas seksiga, oma piiride avardamise, või kui kõva mees ta on. Mõtlesin juba teiseks ööks hostel võtta, aga kuna ma päeval teda ei näinud ja käisin ise linnas ringi siis mõtlesin, et saab teise öö ka hakkama ja siis nagunii vaja Palestiina poole buss võtta. Aga oleks võinud ikka, kuna ta hakkas viimasel õhtul nii kirglikult Iisraeli - Palestiina teemal sõna võtma. Ja mina julgesin siis ütleda, et eks ole mõlemad pooled vigu teinud ja teatud määral agressorit nänginud, et muidu ei kestaks see olukord ju edasi. Ja läks nii keema (Kusjuures ma eelnevalt olin väga tagasi hoidnud sellel teemal rääkimisest iisraellastega) ja hakkas kõva häälega ajalugu ette lugema ja näiteid tooma, kus nemad alati rahu tahavad ja inglid on ja teine pool on kuradeid täis. Palusin viisakalt teemat vahetada, kuna lõpuks tundsin selle sõnadevalingu all juba väga ebamugavalt, aga pidin pikalt vastu pidama, enne kui magama sain. Ärkasin hommikul nii vara kui sain, et Palestiina poole teele asuda.

Jerusalemm oli muidu turiste täis ja väga kirju ja valju. Tel Aviv oli rohkem euroopalik ja seal ma sulandusin sisse, kui nii mitugi korda minuga heebrea keeles rääkima hakkati. Vana linna osa oli muidugi kihvt linnavärava, suurte võlvide ja kirevate turgude ja falafeli müüjatega. Väsisin üks hetk ära ja jäin seisma keset turgu, kus leidsin tasuta wifi. Üks kaupmees kutsus mind siis aga enda poodi ja andis enda wifi salasõna ja siis ma istusingi ja ajasin Aladiniga paar tundi jutu, kuna mul aega ju on. Kuulsin siis nii ta emast, isast, naisest kui lastest. Käisin ka nutumüüri ääres ja kirikut vaatamas, kus Jeesus peaks maetud olema.

 Palestiinast järgmisest postituses! Massalaama!