Kuveidis käik

Kui töölt öeldi peale mu pikka planeerimist, et jaanuaris puhkust ei saa, siis oli mul vaja kuskile ja kohe minna keskkonda vahetama. Kuveit oli kõige odavam valik kõige lähemal. Ei ole see just kõige populaarsem reisi sihtkoht ja võin julgelt väita, et kohtasin terve reisi jooksul vaid kolme eurooplast. Sarnaselt emiraatidega on see väga uus riik ja 50ndatel olid terves riigis vaid liivateed ja rahvas elas beduiini kombel elu. 70ndate paiku kui nafta ja õli avastati ja riiki hakkas raha voolama muutus riik ja linn üleöö. On seal küll modernsed poed ja restoranid, aga siiski on riik palju konservatiivsem, kui Emiraadid, Bahrain ja Katarr. Näiteks ei ei ole lubatud alkoholi tarbimine ja ostmine (mustal turul pidi pudel viina üle 100 euro maksma). Kuveiti dinaar on ka üks tugevamatest valuutadest, üks dinaar on võrdne kolme euroga. Geograafiliselt ei ole ta just turvalisemas positsioonis, kuna on ümbritsetud Saudi Araabiaga (kes tahab tasapisi terve riiki endale haarata) ja Iraak (Sadam Hussein vallutas 1990ndal lühikeseks perioodiks riigi ja tänase päevani ei tunne kohalikud end turvalisena). Ameerika sekkus (õnneks) ja aitas riigi vabastada, aga konksuna on tänase päevani riigis mitmed sõjaväe baasid. Poliitiliselt on riigil rahva poolt valitud parlament, aga tõeline võim kulub kuninglikule perekonnale. Siia ei tulda puhkusele vaid töötama ja pigem on siin eri araabia rahvused kui eurooplased.

Nii elevil eest ootava reisi ees ei vaatanud ma ilma teadet ja eeldasin, et sama ilm, mis Dubais. Mis tähendab, et pakkisin bikiinid ja päikesekreemi, seelikud, kleidid, plätud. Kohale jõudes sain shoki 10 kuni 15kraadi ja varahommikul oli nii kuue kraadi ringis. Lennujaamas sain jutule ühe ärimehega, kes end mulle sappa kleepis ka lennukis. Kuveidis maandudes aga olin tänulik, et ta tuli ja aitas mu viisa protsessi kiirustada. Lähis Idas on hotellid kallid, hosteleid ei eksisteeri ja couchsurfereid ei ole ka suurtes kogustes, niiet mul vedas et sain viie tärni Jumeirah hotelli väga hea allahindlusega. Hinna sisse kuulus ka transport lennujaamast ja hommikusöök. Esimest korda elus oodati mind lennujaamas sildi ja suure naeratusega. Tänutäheks abile viisaga pakkusin ma küüti ka M'le (abivalmile ärimehele). Hotelli jõudsin kurnatuna, aga suutsin hinnata viie tärni külalislahkust. Voodi oli nii suur ja mugav ja ei oleks ma kuskile linna jõudnud ilma kerge uinakuta. Suure gurmaanina vaatasin ma  üles ärgates vaatamisväärsuste asemel restorane, mida külastada tahtsin.

Läksin lõunat sööma Süüria restorani, millest olin ühes todiublogis lugenud ja sain sama lennuki tuttavaga kokku, kes tuli välja oli ka Süüriast pärit, aga Kuveidis sündinud ja üles kasvanud. Kuveidi immigrandi poliitika aga väga karm ja isegi välismaalaste lapsed, kes riigis sünnivad ei saa kohaliku riigi kodakontsust. Sama tuttav rääkis, et terve elu naise ja lastega elanud seal, aga lapsed ei saa tasuta haridust nagu Kuveidi kodanikud, kuna vanemad ei ole kohalikud. Arutlesime igasugustel teemadel kuninglikust perest poliitika, kohaliku haridussüsteemi, olukorrani Süürias. Väga asjalik ja haritud mees oli. Ja toit oli ka super! Väike sheesha, fattoush, hummus, tabbouleh, kippeh, dolma, lihagrill ja lõpus toodi suur liud baklaava taoliste küpsetistega ja puuvilja vaagen ka! Ja muidugi piparmündi tee ilma milleta Lähis Idas kuidagi ei saa (tsai naana araabia keeles)

Edasi proovisime muuseumis käia, aga olin natuke pettunud rahvusmuuseumis. Kuna riik on uus, siis ei saa muidugi oodata dinosauruseid ja püramiide, aga oleks saanud ka paremini. Teel koju peatusin kaubamajas, et endale jakk osta, kuna ilma värisemata ei suutnud enam õues olla. Õhtust läksin sööma hästi traditsioonilisse Kuveidi restorani siin elavate couchsurferitega. Freej Swaileh on disainilt tehtud vana Kuveidi linna sarnane, vanamoodne disain ja nagu väiksed majakesed linna tänaval. Ei olnud avatud restoran, vaid iga laudkond istus oma majakeses, millel ka luugiga aknad, kust sai teiste majja piiluda. Reserveeringuid see koht ei võtnud ja oli suur järjekord kohalike ukse taga. 

Alustuseks võtsin sellise supi, mis oli ümmarguse leiva sees ja pearoaks  Mutton Majbous..selline riis ürtide ja maitseainetega keedetud ja mutton on talleliha. Täitsa hea oli ainult hiigelsuur portsjon! Ja seltskond oli lihtsalt võrratu! Omar on Jordaaniast, aga enamus élu Kuveidis elanud. Vatch on Armeeniast, aga tema vanemad kolisid siia juba ammu ja räägib ta soravalt araabia keelt ja on ülikoolis professor inseneri alal. Clo oli häbelik prantslanna, kes õpetas siin kohalikele prantsuse keelt (ja ka esimene eurooplane, keda kohtasin). Richard oli vaikne pereisa Liibanonist ja töötast Omariga koos. Omar ja Vach olid nii hea huumorisoonega, et me lõõpisime terve õhtu ja hoidsime kõhtu naerust kinni. Clo oli hiljuti Istanbulis käinud ja kuna kõik teadsid, kui palju armeenlased türklasi mitte ei armasta, siis paluti Clo'lt detailset ülevaadet kui tore Türgi oli olnud ja ilusad türklased. Me olime vist kõige viimane ja valjum laud lahkuma isegi ilma alkoholita. Naersime, et kõrval lauad raudselt kahtlustavad, et me panime oma piparmündi tee sisse midagi kangemat.

Järgmine päev olin plaaninud kokku saada Simoniga. Inglasest kooliõpetaja, kes töötas Saudi Araabias ja peatus Kuveidis enne kui Abu Dhabise salsa festivalile läks. Kohtusime mere äärses väikses kohvikus vahetult peale mu hiigelsuurt hotelli hommikusööki (no nii kirju valik, et oleks pilte teinud, aga kõik kohalike täis ja ei tohi neist ju nii pilti teha). Jõime kohvi ja sõime pannkooke ja arutasime reisimuljeid. SImon oli ka põgusalt Tallinnas elanud ja ülikoolis inglise keelt  õpetanud asendusõpetajana, niiet rääkisime ja eestlastest ja kultuurist eluolust. Alati on huvitav kuulda, mida välismaalased meist arvavad ja kuidas nad meid näevad. Jalutasime ka turu peal, kuna mina ei saa uues riigis käia ilma turuvisiidita, aga ei olnud midagi väga huvitavat Hiina kauba seas. Lõunaks kõht veel tühi ei olnud, niiet tegime väikese sheesha pausi ja olime ainsad mitte araablased (ja mina ka ainuke naine!). Lugesime näppudel mitmes riigis me käinud oleme (35!) ja jätkasime reisujuttudega. Üldse avastasin, et noored mehed ja naised ei käi koos väljas siin; pigem on naised omaette gruppis ja mehed teiste meestegruppis. Kuidas nad kohtamas käivad?? Või ongi kõik korraldatud pulmad.

Kella viieks oli meil kokku leppitud Mirror House, ehk siis peeglitemaja. Lidia oli üks väga huvitav ja karismaatiline naine, Itaalias sündinud abiellus ta kuveidi kunstnikuga ja kolis 60ndatel Kuveiti. Kui ta maja ähvardasid termiidid hakkas ta seinu katma peeglikildudega, et neid eemal hoida ja ajapikku hakkasid seintele, lagedele ja põrandatele tekkima värvikad vitraazid ja lood. Mõlemad abikaasad olid väga loomingulised ja julgustasid üksteist. Ei olnud see muuseum, vaid Lidia enda maja ja erakogu, mida ta kolme euro eest tutvustas. Esimene korrus olid toad kaetud peeglikildudega ja teisel korrusel oli nende maalide näitus. Tuur majas võttis üle kahe tunni värvikate lugude saatel. Lõpus pakuti meile ka ingveri ja kaneeli teed ja küpsiseid ja saiakesi. Tundus, et ta on tegelikult ka päris üksik naine, kuna mehe juba kaotanud ja ainuke tütar elas lapselapsega Ameerikas. Pakkis ta meile veel tee peale küpsiseid kaasagi nagu ehtne vanaema.

See maal on kaks võtit naise südamesse: respect (austus) ja genrosity (lahkus või siis hea süda). Ei saa üht ilma teiseta. Üldse oli tal igasuguseid teeoriad kõikidel teemadel. Tundus ta olevat ka väga huvitatud füüsikast ja kosmosest ja ühel hetkel istusime 'galaktika' ruumis, kus seintel ja laes helendasid pimedas tähed ja planeedid ja mängis 'lõõgastav' muusika.

Edasi saime kokku ühe kohaliku couchsurferi Houssainiga, kes majutas saksa tüdrukut. Ja avastasime, et nad kõik õpetajad, niiet pedagoogi huumor möllas! Kõht pikast päevast tühi suubusime   Simoniga samasse Süüria restorani, kus ma eelmine päev lõunat sõin. Söök oli jätkuvalt hea ja valik küllaslik. Tegin sõpust ka Süüria ettekandjaga, kes mind sujuvalt Instagrami lisas ja mul sadat (ei liialda!) pilti laikis. Väga kihvtid traditsioonilised kostüümid!

Viimane õhtu ei saanud varakult magama minna niiet suubusime juba teist korda sama päeva jooksul sheeshat suitsetama (tean tean, et ei ole tervisele hea). Saime kokku Omari ja Vach'iga kahekümne kolmandal korrusel olevas sheesha baaris tassikese piparmündi tee taga (märkate korduvat mustrit?)

Viimane pilt mu lemmikpoistega enne kui ma hotelli tagasi kolme tunnisele iluinakule läksin! Tead vahel tunned, kui saad võõra inimesega kohe esimese sekundiga sõbraks, nagu me Antoine'ga esimene väljas käik üksmeelselt pudeli shampust tellisime. Lubasid Dubaisse külla tulla ja ka suvel oleks Armeenias kodumajutust. Ma omakorda lubasin, et meil vanematel kodus kahekesi loomadega igav suures majas, et Eestis võivad ka julgelt külastada! Mingi hetk arutlesime sotsiaalmeediat ka ja  mina ju kasutan vestluses alati vanaema eeskuju, kes väga modernsena nii Facebookis kui Instagramis esindatud on. Poisid tegid siis nalja, et pole minu kontakti vaja, et kirjutavad mu vanaemale hoopis, kui Eestit külastama tulevad. Pangu ainult viinad valmis, tulevad ju konservatiivsest Kuveidist!

Vaatamisväärsuste mõttes ei olnud just kõige rikkam see riik ja kogemus, aga jõudsin tehtud ja nähtud palju selle kahe päeva jooksul ja tekkis hea arusaam selle riigi ajaloost, olukorrast ja kultuurist ja kindlasti avardas jälle silmapiiri.