Malaisiast lendasime Taisse! Ükskord elus ei planeerinud mina reisi (kui igapäeva elus on mu organiseerimisvõimed vahel kaheldavad, siis mis reisimisse puutub tean ma täpselt, kus, mis, mida. Lennujaamast linna, linnast hosteli, mis teha ja kus ja kuidas) ja Michelle oli meile saareks valinud Koh Samui, Lõuna Tais, kus kobar saarekesi, kus ühel neist ka film 'Beach' filmitud oli. Kohale jõudes ootas meid tilluke lennujaam palmide oaasis, mis pigem rannahütte endast kujutas. Taksojuhtide kauplemine viskas meil juba lennujaamas kopa ette ja tulime kavalale mõttelde auto rentida, järele jäi veel loll küsimus, kummal pool teed and siin sõidavad!? Sarnaselt Inglismaale Michelle'i õnneks! Umbes olin ma järgi vaadanud mingi hotelli, aga pidime ju auto sisse sõitma..esimesed pool tundi ainult kilkasime, oli tunne nagu sisenesime mingisse grand prix automängu, kus reegleid pole. Sõitsime mitu tundi kohe, veerand saare pikkust kui mitte poolt! Lõpuks kuurortitest väljas otsustasime seisma jääda, et plaani pidada ja 'koperdasime' sellise võluva kaluriküla otsa! Istusime inimtühja restorani maha ja tellisime endale curry'd. Kes mind teab, teab et ma pole elus vürtsika sõber olnud! Aga see roheline kana curry! Amps ja lonks vett, amps ja lonks vett. Nina juba jooksis ja suu huugas, aga nii maitsev oli, et lusikat käest ka panna ei saanud! See reis õpetas mulle üldse rohkem vürtsitaluvust, kui aasta liibüast boyfriendiga, kes igale poole tsillisid lõikus minu nõusolekuga või ilma! Tagasi tulles ostsin isegi esimest korda elus Tescost mahedaid tsillisid salatisse panna. Edusamm! Suu jätkuvalt hõõgumas suundusime ilma edasise plaanita tagasi autosse. Ainuke kriteerium oli, et me pimeda kätte sõitma ei jää sellise hullu liiklusega. Mis aga juhtus, me jäime pimeda kätte! Liiklus muutus aina vihasemaks ja kiiremaks, mina stoilise rahuga lugesin aknast silte, et leida guesthouse kuskilt. Michelle, kes vaesekene aga roolis oli muutus aina närvilisemaks. Nägime mõnda silti, aga seal ei saanud peatuda või ei olnud absoluutselt kuskil parkimiskohta ja nii me siis tiirutasime. Sõitsime mööda hotellireast. Mina kui endine hääletaja olin kategooriliselt hotelli vastu, Michelle kes hostelieluga tutvunud vaid minu õhutusel ja mitu tundi närvilises liikluses tiirutanud peatas auto lõpuks kinni Ibise ees. Euroopas kolmetärni kett, siin tundus suur kuurort olevat. Ja käskis mul sisse minna hinda küsima. Läksin siis mossmoss pea norgus, aga tuli välja, et hind sama, mis Euroopas hostelid! Auto juurde tagasi jõudes oli meie kallis semu surnud. Autot mõtlen. Ja surigi välja. Keeldus edasi liikumast. Portjeed abiks veeretasime hotelli sissepääsu eest parklasse ja kirusime Avist! Viskasime kotid tuppa ja jooksime ookeani äärde. Nii bassein, rannabaar kui ookeani ligipääs olid meil selles 'odavhotellis'! Hiljem avastasime, et asume rahulikumas peredele ja paarikestele mõeldud saare osas ja 'peolinnakus' oleks veel odavamaid hosteleid saanud, aga kuna Tais ei ole hooaeg, siis saime selles väga korralikus perehotellis mõnusalt soodsa puhkuse!
Michelle ei ole väga päevitaja, mina kartsin oma valget nahka (mõlemil oli meil faktor 50 peal ja tulin tagasi ka luigena!) ja päikse all me palju aega ei veetnud. Jalutasime ringi, käisime turul ja sistustasime niisama päeva lõuna ja õhtusöögi vahel, sest toit oli odav, värske ja hea ja väljas sõime iga päev! Minu uus lemmik vürtsikas papaya salat! Proovisin veel igasuguseid värskeid kalu ja hamba all krigisevaid mereande. Heast valgest veinist oli vaid puudus. Vein on Tais kallis ja sisse imporditud, valge või punane on ainuke küsimus. Viin, džinn, rumm on kohalikud odavad brändid. Õlu mina kahjuks ei joo ja nii olingi ma terve reis kokteilide peal. Mitte, et ma kurdaks! Pina Colada please! Or maybe a Mojito!
Proovisin ära ka Tai massaaži. Neid seal rannas terve hord, kes kõik kutsuvad ja huikavad ja kiidavad su valget nahka! Lasin tallanahad ka ära hõõruda, sellised siledad beebijalad olid mitu nädalat. Ja siis läksin ma tagsi tööle :( Massažiga alustas jalgadest, käed, selg, õlad, kael. Lõpuks käskis istukile tulla ja tõmbas käe selja taha ja tegi jubedaid krõksakuid ka. Aga tundsin, et seljakotist kange olnud selg ütles aitäh vaikselt.
Üks päev otsustasime seigelda ka. Läksime sellisele paadiresile. Algas seiklus sellega, et pidime jalanõud ära võtma, suurde korvi viskama ja läbi mere paadi poole sumama. Küll me naersime peeneid Hiina tibisid, kes surte päikesekübarate ja maani hõljuvate suvekleitidega vees sumasid. Me olime praktiliselt shortsid jalga pannud! Esimene peatus oli snorgeldamine! Mina ei ole elu sees proovinud ja ei teadnud, mida oodata. Mõtlesin, et saan ilma päästevestita ka hulbitud. Viis minutit vees: suu-nina-kõrvad soolavett täis, õrna aimugi pole, kuidas ja kuhu hingata ja kõik ülejäänud grupp on peadpidi vees. Michelle lasi mulle paadist siis ka vesti visata ja näitas, kuidas ainult suu kaudu hingata ja sain lõõgastuda. And i loved it! Järgmisena tahaks sukeldumist proovida! Teine peatus oli lõunasöök uuel saarel ja kajakireis ümber kalju. Kuna grupis oli nii palju venelasi seletas üks poiss, kes enne kajakiga sõitmas käinud neile eraldi. Meie giid oli halva inglise keelega ja ootas kaua, kuni terve grupp kokku sai,niiet meie sissejuhatus venis kõvasti pikemaks ja venelaste grupp oli juba poolel teel merel.
Järgmine peatus oli laguun! 90 kraadise kallakuga trepist saunaleitsakus üles ronides ootas meid ees jumalik vaade. See saar on rahvuspargi all ja väga kaitstud. Korraldatakse sinna vaid paadiretki, prügi ei tohi rangelt maha visata ja saart tuleb austada. Super vaade, oleks tahtnud sisse hüpata pea ees! Vee värv oli lihtsalt nii ebareaalne!
Üks õhtu leidsime väga kihtvi rannabaari oma kuurorti lähedalt, mis päeval kinni oli olnud. Terve rand oli täis beanbage ja väikseid lauakesi ja kokteilid olid kõik serveeritud sellistes suurtes klaasides. Ni mugav oli seal lösutada, taevast tähti vaadata ja merelainete loksumist kuulata. Väsimatud kaupmehed käisid öö läbi kaelakette, käekette, hiina laternaid, pashminasid ja mids kõike veel müümas rannas lebavatele turistidele. Huvitav oli ka näha, kuidas nad päevasel ajal oli leidlikumad ja lõikasid sinu ees värsket puuvilja sulle (arbuusid, melonid jne) või grillisid vardal liha rannas.
Üks õhtu otsustasime välja peole ka minna, Chawengi kus enamus seljakotirändajad (me unustasime ära vahepeal, et seljakotidega reisime ja leppisime uue nimega flashpackers!) Taksojuht ajas teel tüüpilist juttu, kes me oleme, kust me tuleme ja kas me oleme abielus ja kas tavõib meile seltsi pittu tulla hiljem (rendiauto tagastasime järgmisel hommikul ja üllatus üllatus väiksed taid poisid said auto esimesel korral käima. Meie siiski keeldusime rooli istumast juhul kui see uuesti välja sureb!). Läksime ARK rannabaari, mis oli massiivne ja esmapilgul täis britte! Meie kui audentsuse otsijad (kes peatuvad kuurorthotellis jah ma tean) ei olnud esmapilgul just vaimustunud, aga muusika oli hea ja istusime maha. Tellisime ämbri ja meloni sheesha ja vaatasime inimes. Baar hakkas vaikselt elavnema, rannal olid tuleshowd, väiksed lapsed jooksid ringi lillekette müües, isehakkanud kaupmehed jalutasid ringi gekod ja ahvid õlal, et pilti teha eksootiliste loomadega. Meiegi hakkasime elavnema ja varsti tantsisime juba rannal lamamismattidel võõraste seltsis. Pidu läbi käisime veel kookosekana suppi söömas ja nägime, kui kardinaalselt täanapilt muutub öö tulekuga.
Üks viimane päev otsustasime endale välja teha ja ilusasse restorani sööma minna (mitte, et me kogu puhkus välja srestoranides ei söönud onju). Seadsime end vastavalt sisse, et Michelle oli ookeani poole ja mina nägin, mis teendinduspersonal teeb! Toodi meile enne sööma hakkamist niisked, külmad roosivee järele lõhnavad valged rätikukesed käte puhastamiseks. Ellroana valisin huvitava kombinatsiooni arbuus, balsamico, kitsejuustu ja kõrvitsaseemnetega. Päris huvitav. Minu pearoog olid hiikrevetid klaasnuudlitega. Yummy! <-------------------------- div="" nbsp="">
Kokkuvõttes maksime sama, mis Inglismaal, aga toit oli väärt ka seda.
Viimased ujumaskäigud, basseinibaari kokteilid tehtud suubusimega öösel tagasi rannamajakestes asuva lennujaama poole, et alustada meie puhkuse viimast peatükki Bangkokis!
No comments:
Post a Comment