Esimene peatus: Kuala Lumpor

 See reis olime kokku leppinud toob meile palju 'esimesi' kogemusi. Alustasime Helsinkist, kus me mõlemad esimest korda peatusime hostelis, kus toas 26 inimest, mitte just selline põnev 'esimene', mida sa elevil järgi proovida tahad, aga proovi kõike elus vähemalt korra. Vaheseintega oli tuba tegelikult ära jagatud ja ei tundunud kõige hullem. Läksime linna uurima ja kokku saama couchsurfingu poistega, kellega olin Londonis tuttavaks saanud. Südalinnas asuvas Austraalia pubis avastasime, kui kallid on Soomes joogid. Kui vähe on Helsinkis näha ja kui vaiksed võivad soome poisid olla, kui alhokol on kallis. Kell oli piisavalt hiline ja kõhud tühjad, andsime alla lootuse leida 'audentset' söögikohta (minu otsingutest leida audentseid söögikohti kuulete siin reisil veel küllaga!). Läksime tapas tüüpi restorani ja mina otsustasin esimest korda tigusid proovida! Ei mitte Pariisis vaid just Soomes! Krõmpsud ja mitte just väga maitsvad, aga ära sai nad proovitud. Restoranis välja minnes avastasime, et meie tramm on käimise lõpetanud. Katkendlikult tänava wifidega ühendades leidsime siiski ööbussi õiges suunas. Siin tahan tänada oma parimat sõpra google maps! Ükskõik, kus linnas või riigis kui paned sisse, kuhu vaja minna leiab see abimees sulle, kas jalgsi marsruudi või soovitab õiget ühistransporti! Google maps aitas meid küll bussile, aga olime nii elevil jutuhoos, et magasime oma peatuse maha olles juba poolel teel linnast välja. Peale pikka vantsimist jõudsime tagasi ja avastasime, et narid kriuksuvad. Mõnusasti! Viie paiku ärgates olime üllatunud, kui valge õues oli, tundsime end peaaegult normaalsetena sellisel ajal ärkvel olla!

Lennujaaamas tsekkisime end ilusti sisse ja see paar tundi Pariisi oli kui sõrmenips! Ärkasin üles vaid korra, kui stjuardess võileibu pakkuma tuli! Pariisis oli meil ühenduseks tegelikult mitu tundi, aga kuna Charled de Gaulles lennujaam on massiivne ja me vahetasime Finnairilt Malayasian Airi vastu, siis pidime väljuma ja uuesti sisse registreerima. Lõpuks kella vaadates avastasime, et tegelikult meil ei ole üldse aega ja plaanist maha istuda kohvi ja prantsuse croissantiga ei tule midagi välja. Selle asemel pistsime mööda eskavaatorilinte jooksu. Siin tänasin Michelle'i, kes käskis mugavad 12h välja kannatavad riided lendamiseks selga panna (nike retuusid, t-särk ja kampsun).  Jõudsime ilusti ja siin algas mul üks järjekordne 'esimene': pikk lend, uuele mandrile! 12h ei olnudki nii hull, suur filmivalik, muusika, kaks söögikorda, piisavalt ebamugavaid magamiskatseid ja olimegi Malaisias.

'Esimest' korda suudeti ka meie pagas ära kaotada. Järele uurimisel selgus, et õnneks kadunud see pole vaid hoopis Pariisi maha jäetud ja jõuab järgmise päeva lennuga. Kuumas, higises subtroopilises kliimas pikki mustast lükrast spordiretuuse kandes ei tänanud ma Michelle enam nii palju! Peale pikka hiinalinnas seiklemist, kui kõik tänavanimed kõlasid ühte moodi leidsime aasia kaubamaja ja otsustasime endale päevaks ülitotakad odavad riided osta. Esmataarvete alla kuulus ka kulmupliiats, ripsmedušš, sääsetõrje Michelle'ile ja puhas aluspesu. Hostel oli mõnusalt jahe, puhas ja moodne. 

Uued hilbud seljas kohalike tähelepanu eirates seadsime sammud Batu koobaste poole, rongiga linnast 14km välja sõita, 400miljonit aastat vanad kaljusse raiutud koopad. Esialgselt iidsele hõimule peavarju ja kaitset pakkunud koobastest sai varsti pühakoht, kui India kaupmees otsustas püstitada kuju jumal Muruguani auks. Need koopad on praegu kõige populaarsem india religiooni vaatamisväärsus väljaspool Indiat. Murugan on india sõjajumal ja 42.7meetrine kuju on tehtud teras ja konkreetplokkidest ja kullaga üle värvitud. Koobastesse on 272 sammu ja treppidel joosta ei tohi, ei tohi kanda ka lühikesi ja paljastavaid riideid. Noored teksa shortse kandvad neiud pidid endale pikad pashmina sallid ostma, et jalad ära katta. Meie pikad varrukad tulid lõpuks kasuks!

Kuna lennukis me väga palju ei maganud ja kohale jõudes olime kohe jälle välja, kuuma leitsakusse hüppanud, siis rogiga tagasiteel linna tukkusime mõlemad, mõlemad korduvalt äkitselt võõbatades, et oleme peatuse maha maganud.  Tagasi hosteli jõudes, külma õhukonditsioonist maha jahutatud tuppa jõudes vajusime mõlemad sõnadeta magama. Olime küll kokku leppinud, et tukkume 2-3 tundi ja siis lähme tagasi välja uudistame, et ei saa ju puhkust teisel pool maakera maha magada, aga ei kuulnud kumbki meist seda alarmi ja üles ärkasime alles hommikul. Olime mõlemad korra või kaks öösel üles ärganud katuselt kostva muusika peale (meie hostelil oli katusel baar) ja mõlemad mõelnud, et võiks ju minna üheks joogiks ja siis mõlemad mõelnud, et teine on liiga väsinud haha! Välja puhanud, erksad, valmis tegudeks läksime hosteli baari oma tasuta hommikusööki üle vaatama. Röstsai maitses nagu saepuru, kohv oli nõudepesuvedelik, apelsinimahl oli puhas keemia: oranž guažž värv veega segatud. Veel oli valikus arbuusiviilud (Michelle keelas süüa, kuna me ei tea, kes ja kuna nad lahti lõikas ja nad võisid kuumuses päev otsa seisnud olla), mingid pruunid nuudlid köögiviljadega (suurepärae valik pohmakaga, aga me olime 12 maganud ja tahtsime värsket ja täitvat einet!) ja pannkoogid. Söingi siis vaid pannkooke hommikusöögiks! Lennujaamast oli meile kellaaeg antud ja nii istusimegi siis uksel kella vaadates. Möödus tund, möödus kaks. Helistasime lennujaama ja julgustati, et tulevad tulevad.  Lippasime siis vahepeal välja, et rašeerimisvahendid osta, sest kuumas kliimas pole midagi hullemat ilma varrukadeta maikaga olla ja tunda, et kaenlaalused on karvased! Jõudsime tagasi, käisime mõlemad korda mööda duši all ja olime nagu nööbid jälle tagasi lobbys, palju siledamatena selle eest! Kui lõpuks kuller jõudis kohale meie hiiglaslike seljakottidega, siis oli kõik viha ja paanika kadunud ja Michelle jooksis onukest kallistama! Kallutasime siis terve koti voodi peale ümber ja kilkasime elevusest nagu väikesed tüdrukud! Oma riided lõpuks seljas hakkasime plaani pidama päevaks!

Otsustasime jalutada 'uude linna' ja kuulsad tornid üle vaadata. Sel hetkel me muidugi ei teadnud, et oli uus ja vanalinn. Valjust, räpasest ja kirjust hiinalinnast välja jalutades avastasime end modernsest linnajaost, kus suured õhu konditsioneeriga kaubamajad, H&M, Zarad ja kõik see muu. Ja eile kui me värvilistest hõlpudes ringi jooksime ei võinud keegi meile juhiseid anda siiapoole linna!! Enamus suured hotellid oli ka siinpool linna ja mina nagu ma olen pidin neist kõikidest pilti ka tegema! Petronas Towers, ehk kaksitornid, millega me pilti tegime on maailmas kõige kõrgemad kaksitornid ja üks Kuala Lumpori sümbolitest. Vahepeal jäime ka vihma käte, kui kõik varju jooksid siis meie tantsisime vihmas ja laulsime, et me pole suhkrust tehtud. Minu roheline pluss oli kahjuks aga jube pahast sünteetilisest materjalist ja vihma ja higisegu ei kavatsenudki ära kuivada, niiet ostsin H&Mist uue puuvillase särgi.


Järgmine peatus Kuala Lumpori torn, seitsmes kõrgeim telekommunikatsiooni torn maailmas. Meie võtsime ülesse lifti, aga kuulupäraselt korraldatakse iga aasta trepijookse tippu! Tippu jõudes ootas meid suurepärane 360 kraadine vaade ja ilm muutus jälle nii ruttu minnes päikeselt äikesele. Saime palju ilusaid taeva ja linnapilte ja oodates äikese üle minemist kirjutasime valmis ka kõik postkaardid koju! Nüüd peaks lõpuks hakkama kohale jõudma?




Tagasi linna jõudes jalutasime läbi kohalikult turult, mina sain väikse punase Michael Korsi õlakoti ja Michelle kingituseks meeste Armani koti. Nende kauplemine on seal legendaarne! Ükskõik mida, et su tähelepanu saada ja hinnad võid kaubelda poole võrra alla ja kui siis ka ei sobi siis teeskle, et hakkad minema jalutama ja siis nad hõikavad sulle järele veel allahindlust. Malaisias ei ole nii suurt tänavatoidu kultust nagu Bangkokis ja olime seal ka Ramadani (islami religioonis kuu aega paastu, et hinge ja keha puhastada, kus ei sööda/jooda päikesetõusust päikeseloojanguni) ajal. Mina aga armastan proovida uusi huvitavaid asju (te veel kuulete, mis ma Bangkoki ära sõin). Proovisime siis ühes kioskist selliseid valgeid pehmeid saiarulle, mille sees oli magus miks ubadest, very random! Näljast nõrkemas istusime lõpuks maha Hiina restorani! Toitu oodates vaatasime ümberringi inimesi ja nähes, mida nõudepesija jääga tegi jõudis mulle lõpuks kohale Michelle sõnum! Tal oli selline aukudega rest, kuhu ta mustad nõud pani. Pesi nõud ära, loputas põgusalt resti ja siis tõstis sama resti jäämasinast kuubikuid täis ja kallas musta prügikotti ja viis 'baari'! Jesus!    

Viimane õhtu/öö Malaisias jõudsime lõpuks oma katusebaari! Esimene ämber (pina colada?), teine margaritat, lõpuks jõudsime vist viina ja energiajoogi peale. Rääkisime algusest ühe austraalia paarikesega,  aga nad ei olnud üllatavalt nii suured peoloomad nagu enamus austraallased, kedama kohanud olen. Sääsetõrje ja WC järjekord ja Michelle oli leidnud meile uued sõbrad:  Miss Canada, Mr US, Miss Dubli and Miss England! Inglise tüdruk teadis ühte diskorit ja sai meid tasuta sisse ja paar joogikupongi ka veel ja saimegi ööelu üle tsekkata. Need kolm tüdrukut olid pundis läbi reisinud enamus Aasiat ja hiljem facebookis nende pilte vaadates hakkasid juba jalad jäle sügelema, et läheks nüüd juba mitmeks kuus seljakotiga rändama! Järgmine hommik läksime hostelis üksmeelselt rasvaste nuudlite suunas!                                                            

Viimane hommik/lõuna käisime lähedalasuvas tekstiilimuuseumis, et kultuuri ka ikka saaks reisi jooksul ja turul veel viimast nippet näppet ostmas. Proovisin ka värsket litšit (kui punase ogaliku väljanägemise koore ära koorid, siis sees on kõige mahlasem ja magmas puuvili!). Huvitavate puuviljade rindelt proovisime veel duriani. Lõhnab nagu kanalisatsioon!! Meie arust maitses ka samamoodi või võibolla ei suutnud me lõhnast üle saada. Aga seal on see populaarne puuvili! Bangkoki metroos nägime hiljem ka silte: no smelling fruits like durian are allowed!