Rakia, cafes, smoking and why is Kosovo independent.

Kes teab mind, teab ka, et mulle meeldib reisida kohtadesse, kus ma enne käinud pole ja viimastel aastatel on mul traditsiooniks saanud ka tähistada oma sünnipäeva välismaal. Algas see Michelle'iga Iirimaal, Dublinis ja jätkus eelmine aasta Amsterdamis ja see aasta kulmineerus veerandsaja tähistamisega Belgradis!

Serbia ajalugu on palju keerulisem, kui Eesti, aga et seda riiki natukene paremini on mõista on ajaloo ja tausta teadmine vajalik. Belgrad, ehk Valge Linn oli endise Jugoslaavia pealinn ja alati olnud administratiivne keskus. Võrreldes Belgradi Roomaga või Pariisiga, ei ole seal turistile kohustusliku nimekirja. Parlamendi hoone, kindlus ja mõned kirikud. Räägitakse küll vanalinnast ja uuest linnast, aga mitte traditsiooniliselt meile tuntud vanalinna mõiste (kitsad tänavad, turuväljak). Palju maha jäetud halle betoonmaju, graffiti, natuke rääbas. Aga inimesed on selle eest nii sõbralikud ja soojad. And girls are pretty!

Kohvikukultuur on seal suur, terved tänavad on rivistatud väliterassidega (jah veeburari kuus, isegi kui ka sajab) ja inimestel tundub olevat aega. Eriti kui ma võrdlen seda Londoniga, kus inimestel on pidevalt kiire, krabatakse käigu pealt Starbucksis kohv ja juba joostakse. Siin on palju väikseid iseseisvad kohvikuid ja saadakse kokku ja istutakse tunde juues kohvi ja suitsetades. Suitsetamine on lubatud kõikjal ja sees on pidev tossuvine. Meiegi kogesime kohvikukultuuri alustades lõunal espressodega ja minnes õhtu möödudes üle kokteilidele.

Peatusime korteris kesklinnas 'hobuse väljakul'. Keskväljak, hobusel oleva ratsanikuga (endine Serbia kuningas Mihailo Obrenovic III). See väljak on populaarne kohtumispaik, nagu meie raekoja plats. Õhtu hakkul võib seal näha lugematuid noori oma sõpru või partenreid ootamas. Seletasime meiegi inimestele, et saame kokku hobuse all või kõrval.

Toit on rammus ja väga lihakeskne. Proovin Burekit (filotainas küpsetis, mille vahel, kas liha, juust või seened). Cevapi, mis oli nagu kebab, saiast tasku ja sees grillitud liharullid ja soovi korral salat. Sinna kõrvale tellisime Ajvar, mis oli punane möks paprikast, baklazaanist, tsillist ja küüslaaugust, sinna sisse kastsime leiba (ostsin kaasa ka lennujaamast väikse purgi). Ja tomati, kurgi, sibula salatit kohaliku juustuga. 

Kohalik alohol on Rakia, puuvilja brändi. Proovisime nii kodus tehtud varianti, magusamat meejooki kui erinevaid puuvilja versioone. Hungaris proovisin eelmine aasta palinkat, mis sarnase valmistamisega, aga Raki siin tundus palju kangem. 

Hinnad olid odavamad nii söögil, joogil, kui alkoholil. Käisin sünnipäeval juuksuris ja lõikasin lõpuks katkised otsad ära nii 10 naela eest. Nii tore ja siiras juuksur oli ka, kui kuulis, et mu sünnipäev siis mässas mul terve pea lokke teha (ja uksest välja saime siis tibutas) ja jooksin poodi ja ostis mulle sünnipäevaks küpsiseid! Õhtul käisime läbi paar korteripidu ja lõpetasime ühes vanas mahajäätud tehasehoones techno peol. Alumine pilt siin oli meie rõduaknalt ja minu arust võtab terve riigi ja linna nii hästi kokku.

Mis ma enne Serbias käimist tegin:

Hotellis oli iga aastane gaala õhtusöök (kontoritöötajad kutsuksid seda jõulupeoks). Great Gatsby teemaline, shampusega vastuvõtt, kolmekäiguline õhtusöök, loterii, eelmise aasta parimad töötajad, meelelahutus ja lõpuks disko.

Bianca oma toakaaslasega käisime vahetult enne reisi Londoni Hard Rock Cafes ja kuna ei olnud kohting, siis võisin julgelt ribid tellida ja näppe lakkuda! Nämma!

Kolleegiga käisime hommikust söömas Wolseleys, mis kuulupärast Londoni top10 kohti hommikusöögi nautimiseks. Esialgselt Wolseley Mootorite automüügisalong olnud on see vanamoodne ja ajalooline hoone Ritzi hotelli kõrval nüüd alati täis bookitud. Hõbedast teepottid, suursugused nõud, noad-kahvlid ja klaasid, soolased hinnad, kui korra väärt nautimist. Pildil minu pannkoogid mustikate, vahukoore ja vahtrasiirupiga!!

P.S. Järgmine reis on bookitud Kopenhaagen!