Eeelmine nädal oli meil Associate Appreciation Week, mis rahvusvaheliselt üle terve maailma igas Marriottis samal ajal. Nädal aega hinnatakse ja tunnustatakse firma töölisi. Meil anti igale osakonna juhatajale kindel nädalapäev ja selle aasta teemaks valiti filmid. Esmaspäeval organiseerisid spordiklubi ja personali managerid Harry Potteri päeva, kandsid uhkeid rüüsid päev otsa, käisid ringi kommi ja smuuti käruga, serveerisid lõunat ja õhtusööki söökla asemel ühes konverentsisaalis pika valge laua taga, millel küünlad ja 'mürgipudelid'. Teises saalis oli üles seatud uisuväljak. Kui praktiline on just selline aeganõudev tegevus üles seada, kui reaalselt on söögipausiks vaid pool tundi ja vähemalt pool sellest ajast kulub järjekorras seismisele ja söömisele, but great effort. Veel oli meil Star Wars, Back to the Future, Bollywood ja Pirates of Caribbean Day (nad tõid elusa mao kaasa!!). Kõiki ühendas teemakohane kaunistus sööklas, korraldajate kostüümid, teemas olev lõuna ja õhtusöök ja kella 12 ja 3ne magusatiir. Facebookis olen veel pilte näinud, kus teised on massaaze teinud, koos parke koristanud, päevaks töörolle vahetanud, piknike korraldanud. Kõiki ühendav ja sinu tööd hindav nädal. Eks võib väita, et see firma natuke 'ajupesu' teeb, aga positiivses mõttes. Perefirmana alguse saanud rõhutakse nüüdki suurelt sarnastele väärtustele ja kantakse töötajate eest hästi hoolt, kõvad traditsioonid,auhinnad, tunnustused. 'Kanna oma tööliste eest hoolt, siis nemad kannavad su külaliste eest hoolt ja külalised tulevad tagasi'.
Kus ma tegelikult jõuda tahtsin. Istusin sööklas oma gurmee kitsejuustu burgeri ja knickerbocker glory (inglise magustoit: jäätis, kreem, puuviljad, sokolaadikaste jne) pokaaliga (tavaliselt saame pastat, kana ja riisi) ja ajasin juttu Operation manageriga, kes oli Yoda kostüümis (star wars day) ja otsis kedagi, kes uue sakslasest finantsjuhi välja viiks reedel. Berliinis töötav saksa neiu asendab ajutiselt meie raseduspuhkusele läinud finantsjuhti ja peatub kuu aega hotellis. Tuli meelde, kui mina aasta tagasi alustasin ja kedagi ei teadnud, kuhugi minna ei osanud ja kuidas Irina mind Londoni kaasa vedas ja bussid selgeks õpetas ja välja sööma viis (äkki tal ka keegi käskis :O). Tatianaga siis võtsimegi tüdruku reedel kaasa Londonisse. Käisime aasia resoranis söömas..toores lõhe, taignas küpsetatud krevettid ja köögiviljad, pearoaks tellisin mangokastmes seabreami (tomahook tõlgib besuuga?) ja sain terve krõbeda kala, mis oli üle valatud magusa mangokastmega. Not exactly what I expected! Edasist plaanides tuli välja, et N polnud kordagi Londonis käinud ja nii seadsime sammud telefoni navigatsiooni abiga Big Beni poole. Teel suutis meile end külge haakida aserbaidzaani noormees, kes vist plaanis meiega see 25minutise jalutuskäigu kaasa teha, aga tüdrukud ei näidanud väga entusiasmi. Ma targu ei maininud, et edutult kandideerisin Bakuuse tööle! Õhtuvalguses sild ja kell üle kontrollitud oli veel aega, et Leicesteri väljakul üks kokteil teha enne viimase metrooga tagasi sõitmist.
Emale meeldib, kui ma inimestest kirjutan:
- Täna jõusaalis oli üks mees, mustad lokis õlitatud juuksed, must Ralph Laureni polosärk. Kus ma tean, mis firma? Sest tal oli musta särgi krae üles tõstetud, et me kõik lugeda näeksime valgeid suuri trükitähti, mis firmanime pasundasid. Come on!
- Lõunatasid täna kaks prouat. Panid kaks nädalat tagasi restorani aja kinni ja siis vaatasid pikalt ja kaalusid menüüd, enne kui valisid kanapasta ja Fish& Chips. Friikartulid ja rose vein, jah perfektne kooslus!
Homme on restoranis Kreeka õhtu. Viimasel ajal oleme igasuguste innovatiivsete ideedega promonud restorani ja baari. Üks nädal teeme alkoholi promo, teine nädal toiduga seoses, siis jälle baar, toit, baar jne. Siiamaani oleme võõrustanud Bloody Mary kokteili puhvetit (räägime, mis, kus, kuidas ja saad segada omale perfektse verise meeri soovitud viina, tomatimahla ja vürtsidega), Mojito õhtut (litši? kurgi? ananassi? või klassikaline?), Dzinnikuu (üle 15ne dzinni, erinevad toonikud ja kokteilid), Belgia õlude kuu, India, Vahemere, Mereandide, Liibanoni toiduõhtud ja nüüd homme Kreeka. Ettekandjad armastavad neid teemaõhtuid, sest käsime kõigile kostüümerida ennast, riputame dekoratsioonid restorani ja lobbysse, pakume spetsialiteet toite ja jooke ja kliendidki on rohkem elevil õhkkonna sunnil. Liibanoni õhtul katsin juuksed roosa rätiga kinni, Vahemere õhtul jooksime ringi suvekleitides ja plätudega ja homseks on plaanis toogad. Inimestest rääkides on üks huvitav spordiklubi liige 'kreeklane' (jutumärkides, kuna siin üles kasvanud, aga jube patrioot), kes kuuldes kaks kuud tagasi meie plaanist kreeka õhtut planeerida haaras manageril kohe sabast kinni, et tema aitab. Rõõmsalt ettepanekut vastu võttes ei teadnud me kellega me lepingu sõlmisime! Mr B helistas meile kaks korda päevas, vahel ka meie hotelli mullivannis istudes, et siis pärast meile ka isiklikult tere ütlema tulla ja reserveeringunimekirja vaatama. Ta on isiklikult kõik oma naabrid, tuttavad, sõbrad läbi käinud, lubas oma naise meile kööki saata kokki treenima, muudab menüüd, küsib mikrofoni meilt (et paar sõna öelda), dikteerib meile kostüüme (mis toogad!) ja kas ma mainisin, et ta helistab iga päev 2-3x! Ja mitte, et temast veel ei piisa restorani ja telefoni otsa, nüüd ma näen teda peaaegu iga päev veel jõusaalis ka, minu kõrval lindil joostes mu kaloriloendit piilumas! Töötan homme üldse hommikul, aga ei jõua oodata, et saaks sellega ühele poole. Tunnen kaasa managerile, kes teeb lauaplaane (fully booked!! yes he does have a lot of friends! way too chatty, this bloke!) ja kogub deposiitrahasid (kümne liikmeliselt grupilt jah sõnast ei piisa) ja vahel ka Mr B eest peidab ennast!
No comments:
Post a Comment