Hotell on ilus ja tore ja puha, aga väljakutset pakub just see üleminek, kus alles sa läksid kella pealt koju, jätsid tegemata tööd rahuliku südamega järgmisele vahetusele, armastasid lobisemispause ja nüd oled sina vastutav, et kõik oleks kaetud, puhas, 'payroll' liiga suur pole, et keegi ei lobiseks, alati oleks piisavalt salvrätikuid, nuge, kahvleid..kui keegi millegagi vussi keerab või kliendil liiga suured probleemid tullakse joostes sinu juurde. Meeldib see ekstra vastutus, aga tunnen, et vajan veel palju koolitust..proovin kõigi sõber olla, demokraatselt töösid jaotada ja arvestada nende soove, aga pean vist häält ka tõstma hakkama, muidu istutakse pähe! Kui Liverpoolis oli meil super tiim, kus kõik oskasid ja tegid kõike ja ütlemata, siis siin pean korduvalt meenutama neile, mida teha..väga palju on pika teenistusega töötajaid, kuldne trio vanadaame on restoranis töötanud 24 aastat ja ikka tulevad krapsilt poole kuueks tööle ja jooksevad mööda saali ringi.
Minuvanune hollandi tüdruk, supervisor 2 andis lahkumisavalduse just sisse, et Londoni kolida, aitas talle sellest väikelinnast..ma proovin võtta viimast, koolitused, online õpingud..aga mingi hetk kavatsen ka ise tema eeskuju järgida. Kui alles Inglismaale kolides tundus London jube suur ja scary, siis nüüd on orientatsioonitaju palju parem..üks nädalavahetus käisime Mo-ga ühes Marriottis Londonis ja jalutasime niisama ringi ja mängisime turiste..esimene õhtu käisime vene restoranis boršši, seljankat, pelmeene ja heeringat kastmes söömas (ja ettekandja oli prantslane, uskumatu!!) ja teine õhtu Liibanoni roogi proovimas..päev otsa ringi jalutanud seda kohta otsides olime nii näljased ja Mo sattus menüüga hoogu..lõpuks oli kogu laud kaetud ja võtsime karpe koju kaasagi..
No comments:
Post a Comment