Häälega koju.

Nii Warssavist sain ilusti rongi peale. Algul vaatan: kõik kupeed kinni, ainult üks oli vaba, aga seal oli üks vanamees istmel kössis ja ma kartsin, et mingi joodik või hakkab imelikku juttu ajama, niiet kõndisin mööda. Aga kuna kõik kohad olid jätkuvalt võetud, siis kohvriga seisma jääda ka ei tahtnud. Läksin siis tagasi selle vanamehe juurde ja ohhoo, kupee ilusaid Poola poisse täis :D Üks vaba koht oli ka veel! Vanamees tuli välja oli meremees ja Liverpooli sadamaski käinud korra või paar, oskas inglise keelt täitsa hästi. Poisid olid lihtsalt vait ja suure osa ajast ma istusin niisama ja kuulasin (ja proovisin tuttavaid sõnu identifitseerida). Rongis oli kõva melu muidu, kuskitl kaugemalt kostus kõva lauluviiski..Üks hetk siis mu kõrvalt poiss küsis, et kas ma saan üldse aru, mis nad räägivad. Ma siis tunnistasin, et üks sõna 30st, mis on sarnane vene keelele :D Aga sõbralik poiss oli ja ajasime terve tee Suwalkini juttu. Suwalkis jagasime kesklinna taksot ja siis aitas ta veel mul õige tänava üles leida, kus Zaneta elas. Ise pidi ta tagasi sõjaväkke minema.Suwalkis ärkasin hommikul 6.30! Sõin kõhu võileibu täis ja suundusin maantee äärde.

Esimest autot ei pidanud 5minutitki ootama, muhe onkel oli, Ukraina päritolu (jagas suveks reisisoovitusi ka). Kuna ma rääkisin, et pole kordagi Kaunases ega üheski Leedu linnas tegelikutl sees käinud, siis ta pakkus välja võimaluse, et viib mu linna, käib ise koosolekul ja siis teeb mulle linnatuuri ja et ma saaks ööseks Kaunasesse jääda ja kuna tal hommikul Riiga asja saaks ta mind sinna järgmine päev viia. Kuna ma aga otsustasin Leedu linnad järgmiseks korraks jätta, siis pandi mind julmalt maantee ääres maha ja keerati Kaunasesse sisse...Tekkis lootusetu tunne, aga ma lohutasine ennas et ilm on vähemalt ilus ja hommik on veel, et küll keegi sellest meeletust autovoorust halastab! And somebody did! Üks mees võttis mu peale ja kiiresti vene keeles vadistades viis mind paar kilomeetrit edasi läbi teederägastiku ühte bussipeatusesse, ise pidevalt korrates, et sinna kiirtee äärde jäädes oleksin ma sinna jäänudki ja olen ma kindel, et bussijaama ei taha. Ei tahtnud. Bussipeatuses peatus varsti uhke Mersu ja Frankfurtis elav lõbus lätlane Tom viis mind Riiani. Tee peal sain mõnusat trenni oma naerulihastele ja kuulsin, miks lätlastel majanduskriisis nii hästi ei lähe (nad mõtlevad kõik see aeg eestlastest ja leedukatest nalju välja. Nalju, mida ma ka piisavalt kuulsin!). Riias viis Tom mind otse trammipeatusesse, kus ma juba tuttava number 6ga Jugla peatusesse sõitsin. Nüüd algas teekonna kõige kurnavam osa, hääletamisteeotsani liiklemine. Juba EST sildiga sain peale temperamentsele vene paarile, kes juba minu autosse saamisel tülitses. Poole tee peal pisteti mulle lahtine ginnipudel näppu and no wasn't taken for an answer. Kuskil Põhja Lätis pillas Taša kogemata õlut (ta jõi neid vähemalt 4 v 5 tk ära!!) mehe läppakale. Oii, nüüd läks põrgu lahti! Auto peatati kinni ja käiku läksid nii sõnad kui käed. Lõpuks hüppas Taša välja, haaras koti ja passi ja hakkas minema jalutama. Me sõitsime peale põhjalikku arvuti suurpuhastust talle järele. Järjekorden tüli, kus vabandamise asemel karjuti sakroi rot i suka. Jätkasime teekonda ilma Tašata. 10km hiljem tehti pissipaus ja pöörati ots ümber. Ei saadud ka seekord kaubale. Mina istusin hirmunult tagaistmel, aru saamata pooldest roppsõnadest. Kuidagi saadi Taša autosse ja nüüd jätkasime sõitu juba kolmekesi. A bit further away mindi jälle tülli. Roniti autost välja ja mindi üksteisele kallale ja sõna otseses mõttes kakeldi. Möödaminevad autod juba lasid signaali. Kumbi ei saanud muidugi teise võitu tunnistada ja nii jätkasime jälle ilma Tašata. Ma vist julgesin vahepeal arglikult küsida, et kaua nad koos olnud (3aastat) ja, et kas nad kogu aeg nii (daa). Juba Eestimaa piiril, hea 30km piiripunktist, kuhu Taša maha jäi ei andnud südametunnistus rahu ja ots pöörati jälle ümber. Enam Tašat tee äärest leida ei õnnestunud! Kui mulle lõpuks kõike head sooviti ja mina:" Kõike head teile Tašagagi" vastasin, siis öeldi, et sellega olevat nüüd vsjoo.

Pärnu ristist sain ilusti ja lõbusalt Viljandi teeni. Viljandi lennuklubiliikmega (so fascinating!) sain Viljandist läbi Tartu tee peale. Sealt sain Kultuuriakadeemia onuga, kes minu 'paremülikoolinglismaal' jutu peale kiitis Pärnu kolledzit ja pani mind poolel teel Tartu maha. Sealt edasi sain bändimehega, kes tuli välja oli must Reinikus aasta eespool. Ma tundsin ta muide ära ka, parkimisplatsil, Tartus, kui ta ütles, et koolis olid tal lokkis juuksed olnud. (nüüd mustad lühikesed). Aga koju ei jõudnudki ma sellel korral. Raske kohver ja ilma krediitita telefon ja jalad viisid mind juba automaatselt Kadri poole, keda muide ei ole veel kodus ka. Aga kui ma välja puhkan, eks ma liikuma hakkan :)

Aga üle pika aja oli niii hea hääletada, kõik see põnevus, kas peatub ja kes peatub ja kõik need huvitavad jutud ja naljad. Oeh, sellise positiivse energia andis kohe, et mul on süljenäärmed rääkimisest kuivad ja põselihased ei jõua enam naeratada :D