Tagasi.

Jõudsin juba eile tegelikult siia, aga selline väsimus oli ja kondid olid nii kanged neil ebamugavatel bussi- ja lennukitoolidel magamisest, et ma jäin peaaegult kohe magama.

Tartust väljusin kell üheksa, Tallinnas olin kohal kell üksteist. Tallinnasse jõudes oleksin saabunud otsekui mõnda teise riiki. Kõik oli nii kõle ja külm, tuuline, peale selle ei kuulnud ma bussijaamas istudes kordagi kedagi eesti keelt rääkivat. Tolko pa russki. Kaks jaapanlast/hiinlast olid vaid nende venelaste hordide sekka ära eksinud. Enne bussi saabumist õnnestus mul ära näha ka paar eestlast. Kaks poissi läksid Glasgow-sse. Istusid praktiliselt mu selja taga. Ja rääkisid terve tee valju häälega!! Tund aega enne saabumist ütles üks, et võiks magada ka natuke. Ja lennujaamas, kus mul tervelt kuus tundi ooteaega oli, keerasid poisid magama :s

Seekord ei tutvunud ma ühegi eksootilise rahvaga. Purjus sakslastega ajasin vaid juttu. Sakslased teatasid, et vene viin on very bad, arvasid, et olen inglane ja et mul on nice nails (said isa! mis siis, et purjus sakslased, aga see tõestab fakti, et mehed vaatavad naiste küüni!)

Tõstsin käekotti nii täis, et kartsin juba sangade purunemist, aga pagas kaalus ikka sama palju kui kodus. 21 kilo! Proovisin küll naeratada ja väita, et kas Ryanairil mitte 20 polnud limiit, aga teismeline poiss rääkis väga kehva inglise keelt ja ei lasknud end ära rääkida. :(

Lennukis istusid mu kõrvale kaks venelast, tutvusid tee peal ja ei jäänud korrakski vait, rikkudes ka minu une võimalused. Böö.

Liverpoolis on aga hea tagasi olla. Kodune tunne tuli nähes inimesi t-särkides ringi jooksmas, väikseid vastas suunalisi tänavaid, busse, mis täis tühju Lucozade-i pudeleid ja muud prahti ja kus bussi saab sisse vaid vasakult poolt, scouse'i aktsent (mehed naersid, kui ma barkhill road'i mööda üles ronisin oma kohvriga ja vist (?) pakkusid abi), millega mul jätkuvalt arusaamis raskused on, sõbralikud inimesed, kellega bussijaamas juttu ajada, palju julgem tänavamood, inglise keel ja mitte vene keel (Lennukis oli tõsiselt tunne, et kuhu ma nüüd sõidan, Moskvasse??) ja palju muud omane vaid Inglismaale.

Kadri!! Annairil oli mootoriga mingi jama ja ma ei leidnud ühtegi mehhaanikut, niiet pidin seekord ikkagi Ryanairi teeneid kasutama.