Vaatasin filmi "The Boy In Striped Pyjamas"
Tavaliselt õudusfilmide või muidu jubedate stseenide ajal sisendan endale, et see on kõigest film ja need on näitlejad, siis selle filmi korral ma lihtsalt ei suutnud. Kaks 8aastast poissi erineval pool traataeda: sakslane Bruno ja juut Scmool. Nende sõprus ja mõlema poisi teadmatus, miks asjad on nii nagu nad on. Film lõppes sellega, et Bruno lubas aidata oma sõbral üles otsida tolle isa. Kaevanud augu aia alt läbi ja pannud ka endale "triibulise pidžaama" selga oli Bruno veel täis entuasiami. Nähes aga olukorda teisel pool aeda hakkas ta kõkhlema. Poisid jooksid läbi laagri, Schmool karjudes: "Papa!" Ootamatult tulid aga sõdurid, kes käsutasid rahvamassi vanasse tehasehoonesse. Bruno oli siingi veel optimistlik: "Küllap käsivad nad meil senikaua siin olla, kuni vihm üle jääb" Varsti käsutati aga kõigil riided seljast ... irooniline oli asja juures veel see, et Bruno isa oli kindral, kes oli vastutav selle krematooriumi ees. Kuni viimaste minutiteni ootasin ma veel imet, aga see film polnud õnneliku lõpuga. Jube kurb oli igastahes ja palju ei puudunud, et ma koos Bruno ema ja õega nutnud oleks.
No comments:
Post a Comment