Rumeenlaste temperamentse muusika saatel saabusime Almierasse, kus me ringtee kõrval imepehmed põõsad leidsime.

Mandlipuu.

Kristi suutis alati tabada õiget momenti, kui ma just kõige tusasemat nägu tegin :D

Mm..viinamrjad!

Köögiviljad :D

Hispaania-Prantsusmaa piiril püüdsime kinni kahe juhiga reka. Esimene neist, Mario oli Paraguaist pärit. Temaga purssisime hispaaniat ja inglist.

Teine neist, Alexander oli venelane. Temaga praktiseerisime oma vene keele oskusi. Omavahel rääkisid mehed saksa keeles (mõlemad elasid seal) ja meie omavahel eesti keeles. Jube keeltepaabel oli, aga jube palju nalja sai. Enamus rekajuhid ju 40+ ikkagi.

Heidenheimis avastasime, et oleks pidanud minema hoopis Heppenheimi. Kui nende kahe linna vaheline vahemaa oleks olnud natuke väiksem, kui 200 km ja ilm selgem oleks meil nalja nabani olnud. Sellise paduvihmaga ei jäänud, aga muud üle, kui hostel võtta.

Lõpuks siis õige linn :D

Kristi täditütar Merle ja tema mehe Rolandi juures olime seal. Saime kõhud kolm korda päevas täis söödud, pesu pestud ja üldse tsivilisatsiooni nautida. Nädalavahetus puhatud. Asusime järgmine hommik vara teele Dreisdeni poole. Nii hääletatakse, kui paber otsa saab. On endal lõbus ja teistelgi :D