Varssavist lootsime ühe päevaga Eestisse saada, koduigatsus juba andis tunda. Hommikul ronisime liinibussil vähemalt 6 peatust varem maha, et tund aega kiirtee ääres lihtsalt bussiga samas suunas kõndida. Geniaalne. Ja kui me lõpuks taipasime tagasi bussi ronida, viis see meid vaid ühe peatuse soovitud suunas. Mh. Lõpuks saime ühe Polaki peale, kes rääkis väga agressiivselt oma telefoniga ja sõimas kõiki autojuhte. Ma ei julgenud iitsatadagi, lihtsalt kiitsin takka daadaa. Bialystokist, saime kohe Kaunasesse suunduvale lätlasele, kes imestas:" esimesed Eesti tüdrukud, keda tema näeb vene keelt oskavat." Oli küll torisev onu, kuid kauples meid eelsõitvale rekale, mis Riia poole suundus. (Nägime ka Eesti rekat, kuid suures trahvihirmus ei julgenud eestlane meid peale võtta). Riia lähedal oli juba palju tuttavate numbrimärkidega autosid ja võis välja võtta sildi:
Ma ei tea, miks me alati Lätist nelja mehega sõidame..Neli leedukat kavatsesid Tallinna sõita, poole tee peal tuli, aga brändist nokastunud mehepoegadel mõte kämpingusse pöörata, et sašlõkkast teha. Saime küll probleemideta maha, kuid keset Läti metsasid, pimedas hääletada..see ei olnud just see, mida me tahtsime. Üks reka siiski halastas. Ja eesti piiri ületasime me Poolakaga. 10km enne Pärnut karjusime stop ja ronisime Viljandi tee peale. Tühjus. Lootusetus. Kõndisime ja kõndisime, kuni lõpuks üks Kilingi Nõmme suunduv auto halastas ja meid Viljandi risti viis. Seal kujunes ootamine juba pikemaks. Tuul ei teinud ka asja kergemaks. Nii me siis istusimegi oma magamiskottides ja laulsime ja keksisime ringi, et külm ei hakkaks. 
Lõpuks juhtus üks ime ja keegi peatus. Minu sõbraliku küsimuse peale,et kas kojuminek, mühatas juht vastu, et ta ei viitsi/taha meiega rääkida. Njh, niipalu siis sellest. Igatahes Viljandisse me selle onuga saime. Viljandis kohtusime paljasjalgse poisiga, kes politseid otsis. Nurga tagant prooviti meid ehmatada ja üldse olid inimesed kuidagi imelikud. Postimehe autoga saime mäest alla, kui meiega tulid rääkima mingid bemmivennad. Üks proovis meid just veenda, et suure tõenäosusega seisame seal pühapäevani, kui Kalevi auto peatus ja üks muhe onku, meid ilusti Tartu viia lubas. Finally. Peale väikest muljetamist Kristi pool, asusin Salvesti poole teele. Navale sain venelasest raudteelasega, kes mul juba vana tuttav oli. Küsis, kuidas mul id-kaardi tegemine läinud oli ja kus ma oma kotiga ränanud olin. Lõpuks 133. auto, nagu ka esimene oli mu kallis issi, kes mind lõpuks koju viis! Vot nii. Nüüd saan, kuni 10 setembrini puhata, et siis kuni jõuludeni jälle Eestimaa tolm jalgelt pühkida. Niuts.
No comments:
Post a Comment