Miks ma ikka elan välismaal?

Seitse aastat selles Septembris. Kuidagi nii äkki ja uitmõtte hetkel sai Inglismaale ülikooli kandideeritud ja oh seda üllatust, kui nad mind tahtsidki. Peale keskkooli Euroopas hääletamine avas mu silmad ja ei suutnud enam ette kujutada elu ilma reisimiseta. Veiniistandused Lõuna Prantsusmaal, Pariis tuledesäras, hilishommikuni astraallastega Londonis pidutsemine, Lago di Garda juures Itaalias kellegi suvila aias varahommikul üles ärgates, Gibraltaril ahvide imetlemine. Need lugematud lood ja mälestused, millest kõik alguse sai. Inglismaa oli heaks elukooliks. Isegi kui ma ülikooliga 100% rahul ei olnud, siis õppisin ma analüütiliselt ja kriitiliselt mõtlema, akadeemiliselt kirjutama ja leidsin sõbrad kogu eluks. See kogemus lihvis mind ja tõenäoliselt ka mu aktsenti. Nüüdki teevad võõrad omavahel kihlvedusid, et mu päritolu ära arvata (Iirimaa, Wales, Lõuna Aafrika, Autraalia ja lugematud Euroopa ja Ida/Põhja Euroopa riigid) Ja Inglismaalt oli ka hea reisida lugematute odavlendudega. Kui hääletades vältisime suurlinnu, kuna sealt oli raske välja jalutada, siis nüüd hakkasin ma avastama kõiki neid nägemata jäänud suurlinnu: Amsterdam, Kopehaagen, Barcelona, Frankfurt, Roma, Budapest, Bratislava, Oslo, Belgrad...Enamus need reisid tegin ma üksinda ja avastasin kuidas mulle meeldib ka tegelikult üksinda reisimine ja enese leidmine. Mulle meeldis see iseseisvus, et sain teha oma otsused ja leidsin alati ootamatuid seiklusi ja teisi üksinda reisivad seikleijaid. Hommikul seitsme ajal Frankfurti jõudes avastasin hostelist poisid, kes olid minuga samas olukorras ja koos tegime päeva esimised kokteilid, mis viisid meid edasi Rieslingu laadale, kohalike snitsleid maitsma ja paadiga jõekruiisile. Inglismaalt sai alguse ka minu viimane hääletusreis Balkanile: Kiiev-Odessa rongis ukraina vanapaariga võileivade jagamine, Rumeenia slummid, Thessaloniki internetikohvius öö veetmine, Pina colladad Horvaatias. Lugudepank aina kasvas.

Enne Inglismaalt lahkumist tegin ka ühed oma suuremad reisud. Island on imeline riik, mitte just rahakoti sõbralik, aga nii rahulik, naturaalne ja puhas. Vulkaanikaatrid, kuumaveeallikad ja peaagult välja hääldamatute nimedega kosed. Tai ja Malaisia olid mu esimene avastus Aasias. Kuala Lumporis kohvrite kaotamine, India saridega turisti mängimine, kuum ja valju Bangkok kõikide oma veidruste ja eksootikaga ja lõõgastav saarepuhkus Koh Samuis tai massaazi ja ämbriteviisi alkoholiga.

Dubai on minu jaoks olnud pettumus. See on plastik oaas võltspalmide, suursuguste pilvelõhkujate ja seitsmetärni hotellidega. Inimesed kannavad maske ja on väga pealiskaudsed. Siin on väga vähe audentsust ja tõelist kultuuri. Emiraadid on väga uus riik väga lühikese ajalooga ja palju selle tavadest ja toidust on segunenud India ja Filipiini mõjudega. On olnud see hea kogemus ja muutnud mind palju suuremaks kosmopoliidiks, aga see ei ole linn minu jaoks. Olen olnud tänulik, et saanud reisida ka siit: käinud kaks korda Liibanonis Bekaa orus veini mekkimas, Bahrainis ja pigistanud vahele ka pulma Hispaanias ja kulinaariavisiidi Londoni. Viimased kuud ilma abita restorani juhtides ei olnud mul ühtegi vaba päeva, et kokku saada oma siin nii suure vaevaga leitud sõpradega ja nii nad kõik kadusidki. Elan tööle ja ei ole see mu unistuste töögi! Tunnen, et ei ole vaba aega ja motivatsiooni vabal ajal millegagi tegeleda. Ja siis kaob ju ära kogu idee, miks üldse välismaal elada, kui ma sellest keskkonnast midagi kasu ei saa.

Olen jälle teelahkmel kuhu ja kuidas minna edasi. Nädalalõpus kuulen tagasi kahest intervjuust, miis loodetavasti annab mulle uue suuna. Kas Abu Dhabi ja uhiuus restoran hea palgaga, kuus päeva nädalas väga vastutusrikal tööl, mis aga tõenäooliselt laseks tagasi maksta kõik õppelaenud ja saaksin ära kasutada oma rahvusvahelisi sõpru ja külastada neid Sri Lankal ja Kõrgostanis ja edasi avastada ka Lähis Ida. Või kodune Euroopa ja tuttav Marriott Asterdamis. Eks näis mis saab!

p.S kes oskab nimetada kõik riigid ülevalt alla?