Bahrain

Bahrain tähendab aaabia keeles kahte merd ja ongi ta selline väike saareke Persia lahes sama populatsiooniga, mis Eestigi. Saart ühendab maismaaga kiirtee, mida mööda on Saudi Araabiasse nii poole tunnine sõit. Katarr on nii pooletunnise lennutee kaugusel ja minul Dubaist võttis nii tunnikese ka. Kuna ta konservatiivsele alkoholi keelustavale Saudi Araabiale nii lähedal on see natuke liberaalsem riik populaarne naaberriigi kodanike hulgas, kes siia pidutsema sõidavad ja vanemate pilgu alt peitu. Kuigi Bahrain oli üks esimesi riike, kes lähis idas nafta avastas ei tõusnud ta kunagi samasse staatusesse rikkamate naaberriikide Saudi, Katarri ja Kuveidiga. Veel on riik kuulus olnud pärlite poolest, 1930ndatel oli see peamiseks rikkuseallikaks ja isegi senjoor Cartier isiklikult oli partnerluses suuremate firmadega enne kui Jaapanis hakati odavamaid tehislike pärleid tootma.

Elustiil, - tempo ja ka hinnad tunduvad pealinnas Manamas kindlasti rahulikumad kui alati keevas Dubais. 2007-2008 toimunud finantskriis jättis tugeva templi aga riigile. Kui enne oli riigis suur protsent välismaalasi ja igal nurgal kerkis uus pilvelõhkuja, siis nüüd on enamus finantssektorist ümber kolinud Dubaisse, kus asjad käivad kiiremini ja efektiivsemalt ja ei sõltu kuninglikust perekonnast. Välismaalasi leiab, aga mitte nii suurtes kogustes, paljud on ärireisil ja peatuvad vaid paariks päevaks. Katarr ja Dubai on palju meelitavamad suuremate palkadega. Paljud pilvelõhkujad on poolikud, kuna rahad said otsa või firmad tõmbusid tagasi ja kuulsin enne minekut nalju nagu Bahrain, see ehitusplats.

Oli see nii lühike kahe päevane reis, et ei plaaninud ma midagi ja meenutas mu Frankfurti reisi eelmisest aastast..hops hommikul kell seitse lennukile ilma magamata otse töölt. Peatusin ühe tutava tuttava juures, kes elas väga kihvtis majutuskompleksis, mida kutsuti väikeseks veneetsiaks, kus majade vahel kanalid (Üks õhtu käisin kanalis ujumas ka!!). Esimene päev korjas mu lennujaamast üles ja läksime rahvusmuuseumi, mis väga kihvt ja suur moderne maja. Eriti huvitavad olid mulle kostüümid ja traditsioonid. Nii kahju oli aga sellist suurt maja täiesti tühjana näha, peale meie oli veel vaid üks ameerika perekond. Edasi läksime prantsuse restorani lõunat sööma ja meie ülijutukas ettekandja oli Peruust (vot, kus rahvusvaheline maailm onju). Liiga palju head veini lõunasöögiga ja olime liiga väsinud, et välja minna (eriti mina ilma magamata, lootsin lennukis magada, aga see tunnine powernap ei aidanud üldse) ja vaatasime kodus filme. Järgmine päev sõitsime autoga saarel ringi ja vaatasime üle ka Formel ühe raja. Lõunat sõime Tai restorais Ritz Carltonis. Jah Liibanonis käisin Four Seasonis ja siin ka viietärni hotellides. Mul on ajaga vist sõbrad intelligentsemaks ja peenemaks muutunud haha! Hääletaks ma aga hea meelega siiki ja peatuks hostelites 20 inimesega tuba jagades. Ka hostelis peatudes võib ju shampust juua ;) Ja need ongi tõelised sõbrad tegelikult, kes sinuga hea meelega üles riietuvad ja viie tärni hotelli lõunat sööma tulevad, aga samal ajal ei karda ka käed mudaseks teha ja koos kartulit võtta!

Igastahes oli veel üks tore lõunasöök meenutades eelmise suve Tait papaya salati ja rohelise kookosemaitselise mereanni karriga. Ja muidugi ohtralt veini! Õhtusöögiks pidi minu uus pangas töötav sõber minema äriõhtusöögile..Saudi Araabiasse! (Ainult poole tunni kaugusel ju). Naljatles ta küll, et tulgu ma kaasa, saan kaks riiki ühe puhkusega, aga oleks mul selleks turistiviisat vaja olnud eelnevalt taodelda. Läksin siis tema sõbraga välja. Alustasime sellisest hubasest baarist, kus oli blondi peaga jumaliku häälega rootsi jazz laulja. Edasi liikusime kõrval olevasse baari, kus me proovisime ühte kohalikust kalast (hamour) tehtud valget pasteeti, mida leivale määriti granaatõuna seemnetega. Issand, mu uus lemmik, keele viis alla! Õhtust sõime aga hoopis Mehiko restoranis maragaritasid juues!

Ei teinud ma peaagult üldse pilte! Nautisin lihtsalt hetki ja väikest puhkust tööst. Ja nüüd tagantjärele uurides vaatan, et kõik ajaloolised asjad jäid tegelikult nägemata. 400aastane puu, mis kõrbes kasvab, suured kindlused ja mosseed ja matmispaigad. Järele mõeldes oli see rohkem kulinaaria reis. Aga viisat vaja ei ole, eks jõuab äkki tagasi minna ja selle puu ka üle vaadata!