Kõikvõimas Google vastab küsimusele. Veerandea kriis on tegelikult teaduslik termin! Uskumatu, kui palju võib üks inimene muuta sinu vaadet elule ja heaolule. Mu parim sõber siin kolis tagasi koduriiki. Tuli ta minuga samal ajal, alustasime koos säravat ja põnevat avastusretke uude riiki ja töökohta. Koos avastasime, et ei ela me just paradiisis..hotelli töölistele mõeldud kompleks asub küll Dubai keskel ja pole taksoga kuhugi kaugele sõita, aga meie ümber pole libletki rohelisust, kiirtee ja liivaväli. Goodbye morning runs, or all runs for the matter. Koos avastasime hullud töötunnid ja kui nõrk meie meeskond tegelikult on ja kui palju järelvalvamist nad vajavad. Koos klatsisime tööd viinapudeli taga kodus ja shampusepudeliga väljas. Koos avastasime, et võib olla ei ole Dubai just linn meie jaoks, aga proovime teha see elu siin võimalikult põnevaks ja tööl tuju üleval hoida. Ja siis üks päev ta helistab mulle, et kas ma tahan tema telerit, et kojulennupilet on kinni pandud! Ja nii ta läks.
Lugesin naeruga google'ist nimekirju, mis kirjeldasid seda huvitavat veerandea kriisi. Jah oli palju punkte, mis minu kohta ei käi. Olen olnud õnnelik, et elan juba teises välisriigis, finantsiliselt iseseisev, tööl heal ametikohal peale pikki aastaid ettekandmist. Samas oli seal ka palju punkte, millega end tugevalt samastada suutsin. Paljud mu keskkooli ja ülikooli aegsed sõbrad on juba abielus ja lastega. Samas olen õnnelik, et mul on tekkinud ja alles jäänud palju lähedasi sõpru nii Eestis kui Inglismaal. Täna sellises melanhoolses tujus olles kirjutasin kõikidele sõbrannadele ja nii tore oli tagasi kuulda nende vastuseid ja plaane pidada, kuna ja kus me järgmisena kokku saada võiksime. Kes pakkus Moskvat, kes Sotimaad ja kes ootab mind koju kodusesse Eestisse. Tean vähemalt, et kui mul kunagi pulmad tulevad, siis on pruutneitside valik üks raske otsus. Aga kuna ja kus need pulmad siis tulevad, kui ma pole püsisuhtes Liverpoolist saati olnud. Ei ole ma ju nii valiv, aga tahan kedagi, kellega nii emotsionaalselt kui füüsiliselt klapp oleks. Ilusaid mehi on Dubais küll, aga ega see sixpack ajusid garanteeri!
Tunnen, et olen teelahkmel ja ei tea täpselt, mis ma edasi tegema peaks. Istun Starbucksis ekstra suure kohviga ja ootan, et otsus sülle langeks või keegi ütleks, mida ma edasi tegema peaks. Ma ei tea, kas Dubai ei ole minu linn või lihtsalt on mu elukoht see, mis mind negatiivseks muudab. Pea on ideesid täis. Septembrist magistri alustada siin poole kohaga, teha autojuhiload, tööd vahetada, et saaks müüki või turundusse kontoritundidega ja saaks ellu tekkida midagi rutiini taolist. Või äkki pean veel paar kuud vastu, maksan eesti õppelaenu ära, et finantsiliselt sõltuv pole ja põrutan Austraaliasse või Amerikasse? Who knows. I don't.
No comments:
Post a Comment