Rutiini pole ikka tekkinud, mis siis, et peaaegult kolm kuud Londonis..sellepärast pildid ka läbisegi, kui ma proovisin mõelda, mis ma teinud olen, siis ei tulnud midagi meelde, aga niimoodi läbisegi piltide abil tuli meelde palju väikseid seiku viimastest kuudest....Vaimustusin sellisest kirsipunasest kui minu selle sügise värv...algas maania salliga, siis tuli kott ja lõpuks järgnesid ka poolsaapad...Kui kunagi olid poolsaapad mul 'mina neid kunagi ei kanna, kui nad ei oled kärkpunased ja tikkkontsaga nimekirjas (jah, kes mäletab, mu 8nda klassi tähelepanutõmbajaid!), siis nüüd avastasin, kui mugavad nad tegelikult on. Selles nimekirjas on ja ei muuda ma nende kohta arvamust: Ketsid! Pole kandnud ega omandanud ühtegi paari ketse, sellest ajast kui ma laps olin. Lihtsalt ei ole naiselikud ja ma armastan kontsakingi liiga palju! Korterikaaslane Aoife on täielik vastand selles suhtes, tal hiiglaslik ketsi, tennistekogu ja ei suuda sümpatiseerida minu kingsepa otsingul (Nii raske on leida head kingseppa, kes kõikidel su kingadel odavalt ja usaldusväärselt plekid ära vahetaks, saabastel lukke vahetaks ja kontsi tagasi paneks! Jah suutsin oma pika ja kiire sammuga ühtedel kingadel kontsa alt ära astuda! Küll teistel oli nalja kui palju, mul õneks hotell ja riietusruumi kapp lähedal, et töölt vahetuskingad tuua!) Nimekirjas on veel seljakott ja teksatunked! No way! Igastahes olin teel kohtingule ja tegin liftis pilti!
Tööl olen enamasti õhtuid teinud, aga kui vahel hommikul teinud, siis nii jube külm! Värisen veel bussis kinnaste ja salliga. Üks hommik tulin paar peatust varem maha ja läksin oma tavalise Waterloo silla asemelt üle Westminister silla. See see suur ja kuulus sild, kus iga päev miljoneid turiste üle käib, sest ühel pool silda on Big Ben ja Westminister Abbey ja teisel pool on London eye (kus ma ikka veel käinud pole). Nii ilus vaade hommikul pool kuus! Eriti kui sild tühi ka tänavakaupmeestest ja pilte klõpsivatest turistidest!
Tööl kolm kuud ei olnud vormiriietust, nüüd kui lõpuks telliti siis telliti vale suurus! Muidu käin enda mustade pintsakutega, kleidid, seelikud, särgid ja keemilisest puhastutusest saab kõik läbi.
Jõulukaunistused on ülesse läinud igale poole: Regent street, Oxford street, Somerseti maja uisuväljakut plaanin külastama minna varsti.
Tööl nagu vanaema teab ikka, on ainult jäärapäised poisid, kes mind ainult proovile paneks. Üks Kanda tüdruk on õnneks restoranis ettekandja, kes enne mind teed silunud poistega. Receptionis on paar tüdrukut veel ja köögis nii kahekümnest kokast on kaks ka naised. Niiet võite kujutada ette, et hoiame kokku väheste tüdrukutega. Üleval on baarmenilahkumispidu (tema on juba peolt lahknud), vasakult ainuke tüdruk baaris, pidas kuu aega vastu! Prillidega tüdruk on kandalane Kristina, keskel mustavalgega on kanadalane köögist. Eks see tüdruk natke loco ole, et kõikide nende poistehordidega hakkama saab köögis! Ja paremal ääres on Gayle, kes administraator meil.
Rohelise seinaga käisime kuulsas Donovani baaris Browni hotellis martinisid proovimas! Kuivatatud apelsini viil on punasel kokteilil ja hõbedased sokolaadimunakesed!
Korteriga lood on pikad ja keerulised. Ühesõnaga, kuna meil väga ametlikku lepingut esimeses kohas polnud, siis omanik kolis sisse tagasi ja meil oli vähem kui nädal, et uut kohta leida. Peale lõputuid jahtimisi ja potensiaalsete korterite vaatamasi leidsime uue tühja korteri linnale 15minutit lähemalt. Pilt on üks meie kinnisvaraagente, kes mulle pärast ka sõnumi saatis, et kuna me teda uue korteri soolaleivale kutsume!
haamriga! Järgmine õhtu käisime Brixtonis turul, ostsime Seabassi 4 kala 10 naelaga ja tegime mõlemad oma ahjuplaadil erimoodi! Mina panin ürte rohkem ja Aoife vürtse! All pildil, kus me üks väheseid kordi koos välja jõudsime...
Üks õhtu küpsetasin kabatsokke ja uuristasin seest tühjaks hakkliha ja sibulatega. Teate inglise keeles on kaks sõna...courgette noore rohelise pisikese kabatsoki kohta ja marrow kui on suur ja selline päris kabatsokk!
Stressirikastel päevadel ei saa ilma kohvita! Olen tööl hakanud topeltespressosid jooma, energiat on vaja pikadeks päevadeks!
Septembris oli mul tegelikult Michelle'iga ostetud ja plaanitud Moskva reis, aga Londoni kolimisega jäi ära ja nii oli vaja minipuhkust, nii ma siis lõpetasingi Frankfurtis..Ilma magamata sain lennukis sõbraks autodiileriga, kes Bostonis elas ja mind Londonis kohtingule viia tahtis (läksin ka Londonis, aga ma ei teadnud, et ta seda kohtinguna võtis, mul oli lihtsalt jube huvitav temaga reisimisest rääkida! Mehed!). Hosteli jõudes avastasin selle punaste laternate tänavast aga mõnus pisike ja hubane. Ainuke huvitav tähelepanek mu pikast reisimise staazist...kui 'kunagi' oli hostelis peatudes nii lihtne sõpru leida, siis nüüd läksin üksinda reisides ja kõik istusid oma läpakate, tahvlite ja telefonidega ja enam polnud üldse nii lihtne võõrastega suhelda, kõik olid nii kinnise. Sain uued sõbrad kohe aga...Londonist! Koos läksime kohaliku turgu avastama, saksa rieslingut proovima, snitsli söömisvõistlust pidama (jah ainuke tüdruk, üllatus üllatus ma ei jõudnud oma portsjonit ära lõpetada), läksime tagasi hosteli ennast puhtaks pesema, et õhtul välja minna. Ja läksime ka! Järgmine päev ärkasin iseenda üllatuseks ka vara ülesse, käisin üle vaatamas Ooperimaja ja läksime poistega jõele kruiisile..päike paistis, vesi vuliseb, paadimootori mürin..Saksamaa mulle meeldis tegelikult, oli kodune, Euroopalik ja kultuurne, hea meelega elaks tegelikult Berliinis üks päev..
No comments:
Post a Comment