Cambridge& 50 shades of gray

Mõtlesin omal vabal päeva mõnda uut kohta avastada, ja langetasin otsuse tunnikese rongisõidu kaugusel oleva Cambridge'i kasuks, eiriti kuna sain nii soodsalt edasi-tagasi rongipileti. Üksinda oli kuidagi imelik või pigem harjumatu minna, tulid meelde mu eurotripid, kus sai alati kahekesi kõkutatud ja ilma kaardita 'taju' järgi õiges suunas või kõige huvitavamat tänavat pidi mindud uudes linnades ja siis avastades, et oleme kõndinud viis kilomeetrit täiesti vales suunas, kuna keegi keelt ei mõista...Vaatasin enne internetist linna kaarti ka ja täiesti uskumatult, ei eksinud kordagi ära või ei pidanud teed küsima..ühest küljest on tore, et 'vaist' on nii palju paranenud (Kersti pidi alati kaardilt järgi kontrollima, kas minu taju järgi osutatud suund on ikka kõige otsem), aga vahest on tore ka ära eksida, kohalikega huvitavaid vestlusi pidada ja pärast naerdes nende äparduste peale tagasi vaadata..

Cambridge'iga tulevad mul esimesed märksõnad pähe: ajalugu, haridus, katedraalid, jalgrattad, paadid ja turistid. See linn sisaldab endas lihtsalt nii palju ajalugu ja ongi üks suur vanalinn suurejooneliste katedraalide ja ülikooli hoonetega. Juba viikingiajast tähtis kaubanduskeskus olnud, näed ja hingad sa kõike seda ajalugu sisse igal sammul. Kitsad loogelised tänavad, grandioosne King's College, turuplats linna keskel kus saad osta maasikaid, plaate, odavaid suveniire ja sealsamas parandada ka oma jalgratast. Jalgrattad! nad on igal pool! Rongijaamast linna jaluatades oli terve parkimisplats neid täis, ja neid rattureid on igasuguseid, vanad, noored, emad laps taga korvis, teismelised, sportlased. Ja kõik tuututavad nii viisakalt kitsastel tänavatel ja tänavad teed andmast enne kui nad sust mööda kihutavad, kõigil püksisääred soki sisse topitud või seelikusaba näpu vahel. Nii lõõgastav oli ka istuda jõe ääres ja vaadata seda meeletut paadirallit, kus kogenumad gondlimehed pidasid loenguid linna ajaloost sujuvalt gondlit manööverdades natuke vähem osavamate ametimeeste vahelt.

Lõunat käisin söömas Stradas, itaalia restoranis. Kuulub see samasse Tragus gruppi, kuhu kuulus mu prantsuse kohvik Liverpoolis ja olin juba ammu plaaninud visiiti sinna. Ultramoodselt mustade laudade, valgete lauamattide ja erkpunaste toolidega terassil maha istunud tellisin alustuseks oliivid ja klaasi Pinot Grigio Roset. Tavaliselt eelistan ma magusamat roosat veini (no isa kodu maasikaveini vastu ikka ei saa!) nagu Zinfandel, aga paljudes kohtades on roosa veini valik pigem piiratud. Valge veini sõber ma väga pole ja suvisel ajal oleks kuidagi patt punast veini juua. Las see Merlot ootab talvehooaja algust. Olen isegi suutnud Mo panna veini jooma, aga väga valitult. Söögiks valisin klassikalise suveroa mereanni risotto, millega kunagi pettuma ei pea. Toitu oodates jätkasin oma romaaniga.

Inglismaal on praegu super populaarne raamat '50 shades of gray'. Esimest korda hakkasin facebookis märkama pealkirju 'glaas veini ja mr Gray, mida paremat soovida' ja samas ka negatiivset kaja nagu 'täielik aega raiskav porno'. Kuna kõik sellest nii rääkisid, sööklas lõunapausil tüdrukud pingsalt raamatuga istusid ja varsti ilmusid ka teine ja kolmas raamat siis mõtlesin ka vaadata, millest kõik see kära. Selline lihtne lugemine erootilise maiguga novell, minu arust pole ta midagi erilist, Danielle Steel on kirjutanud terve hunniku selliseid. Edu saavutaski ta võib olla tänu sotsiaalmeediale või võib olla selle pärast, et autor natuke julgemalt kirjutab ja räägib 'tabuteemadel' Sõltuvust on ta jah mingil määral tekitav (jah lugesin terve tee rongis ja siis sööki oodates ja hiljem jõe ääres paate vaadates ja tagasiteel rongis jälle ja ostsin teise ja kolmanda osa ka), aga samas nii on kõikide nende novellidega, kui sa neid loed siis oled nagu teises maailmas ja kuigi sa tead et see on cheesy ja ebaloogiline, siiski on raske raamatut käest panna. Kui raamat läbi aga, siis midagi sa sellest õppinud pole ja ununeb see praktiliselt ülepäeva. Suve lugemiseks päevitades miks mitte, aga midagi tõsist sealt otsida ei tasuks..