Kohal!

Algas mu põnev tagasimineku seiklus sellega, et Riia buss jäi tervelt tunni hiljaks, piiril olid pikad järjekorrad olnud! Mina olin ennatlikult Estonian nupu juba off vajutanud ja English on ja siis astun bussi, mis on just saabunud St. Peterburist ja kuulen vaid vene keelset lobinat. Buss on umbne ja rahvast täis, otsisin siis oma koha üles, et vähemalt kindlasti istuma saaksin, aga tõmmu poiss istus ees juba (see sama, kes bussijaamas ka oli läpakas kaenla all). Tegin siis vene keelset lärmi natuke, millest ta midagi aru ei saanud, inglise keeles seletas, et tema koht vastaspingis on ka ära võtnud, ajasime siis kahekesi koos vaese Eesti poisi ära oma õiget kohta tagasi ajame. Suurtes keeltepaablis seletasin eestlasesegagi juba inglises. Sain siis oma koha, 44, eelviimane pink ja sõbralik poiss, mu uus pinginaaber, küsis, et kas ma akna alla ei taha istuda. I was fine. Küsisin, et mis maalane ta on (my fav question :D), selgus, et Riias sündinud venelane, kes väiksest peale emaga Austraalias elanud! Silamnurgast veel nägin emale-isale lehvitada, aga unest ei tulnud küll midagi välja. Terve tee ajasime juttu! Kena poiss oli :D Õppis äri ja majandust. Rääkisime inglise keelest, tal oli nii lahe austraalia dialekt ja tema ütles, et mul briti oma :D Facebookis pidime ka üles otsima, aga mul läks ta perekonnanimi meelest :( Tutvustades ütles, et Austraalias Tom, pa russki Artjom. Mina: Inglismaal Annie, pa russki Anja. Hirmutas mind, et öösel lennujaam äkki kinni!

Riia bussijaamas kui meil väike paus oli ja pileteid kontrolliti küsisin selt tõmmult tüübilt, et kas on siis kinni. Ei ole lohutas tema. Oli Istanbulist pärit türklane, kes Soomes Erasmust teinud, seal eesti naist kohanud ja nüüd pidi Tartus magistrit tegema ja tüdrukuga elama. Vaatasime Romeo ja Julliet (1996) ja siis kuni kella 7ni hommikul 'How I met ur Mother' sarja :D Avastasime, et meil peaagult identne söögimoon kaasas ja ajasime üldse vabalt juttu. Aa, ema mäletad need Eesti poisid, kes ka Tartus olid, see üks oli läkiläkiga veel, nad lendasid Düsseldorfi, et sealt aastavahetuseks Amsterdami minna :D

Mis siis veel, kott oli otse loomulikult liiga raske, tõstsin siis käekoti punni asjadest ja võtsin teise koti ka, mille ma riideid täis ladusin, ja pooleldi selja taha peitsin, et check in ei näeks :D Kaalumisel panin selle suure koti otsaga kaalule ja teist proovisin ikka oma suurte varrukate taha ära peita :D Õnneks poiss väga tähele ei pannud ja jäid seekord lisakilode eest maksmata. Lennukile saime 11.40, samal ajal kui õhku oleksime tõusma pidanud. Kaksteist olin mul turvavöö kinni ja magasin juba. 12.45 tegin silmad lahti ja ei saanud aru, kas oleme õhus v ikka veel maas. Terve lend möödus üldse poolmagades, poolärkvel olles..ebamugav oli ja kondid olid kanged ja mõlemal pool oli kena kutt ka :D Ja ärkasin kogu aeg üles ja vaatasin istme selajtoel olevat juhendit ja mõtlesin, mis koomiks see on!

Kolm tundi hiljem, kuna ilm ei lubanud Liverpoolis maanduda jõudsime East Midlandsi lennujaama. Ryanair lubas bussid järgi saata. Käisime siis kõik korda mööda info laua taha küsimas mis toimub. Seletasin ühele mehele inglise keeles ja siis tema tõlkis kõrval olevale mutile vene keelde ja siis ma avastasin, et oskan vene keeles talle ka ju vastada ja siis ta tegi suuri silmi. haha :D Aga siis ajasin veel juttu ühe Sloveenia tüdrukuga, kes Hispaanias töötab. Kaks tundi hiljem tulid lõpuks bussid. Kolm pool tundi hiljem olime Liverpooli lennujaamas, kust muidugi mitte ühtegi minu bussi ei läinud. istusin siis kesklinna bussile, kaks tsikki küsisid-uurisid bussijuhilt midagi ja mina siis hõikasin väh 3x üle bussi, tüdrukud kuhu teil minna on vaja? Hostelit otsisid. Ajasime juttu, vahtetasime numbreid ja aastvahetusel äkki teeme midagi. (Eestlased olid, kui kellelgi veel selguseta)

Lõpuks koperdasin, jah just koperdasin, kuna kõnnitee siis on ikka jube! oma majani ja nüüd kõht purgisuppi täis vaatan C.S.I-d :)