Manchester!

Et esmaspäeva hommikul oleks korterikaaslaste küsimusele:"mida sa ka nädalavahetusel tegid?" midagi põnevamat vastata, kui:" istusin kodus ja vaatasin filme, magasin ja sõin," käisin nv Kerstiga Manchesteris. Ja meie kui professionaalsed hääletajad ei saanud ju ometi rongi või bussi võtta. Ikka häälega!

Laupäeva hommikul hakkasime siis vaikselt Google mapist saadud juhiste järgi, linnast välja jalutama. Umbes 7-8km hiljem jõudsimegi õigesse kohta. Mis siis muud, kui bensiinijaamas silt püsti. Ja saimegi peale. Poolele teele vähemalt. Onu jõudis meid veel vahepeal informeerida, et hääletamine on illegaalne enne kui meid järgmises bensiinijaamas maha pani. Siin läks juba natuke kauem. Väike kakao ja tund aega hiljem saime siiski lõpuks muheda mehe peale, kes teavitas meid, et naishääletajaid võtavad peale vaid perverdid. (ise pidi ta siiski normaalne olema). Kohale me aga jõudsime. Linn oli ilus. Palju ajaloolisi hooneid, varajased jõulukaunistused, jõulututurg. Aga rahvast oli tunduvalt rohkem, kui Liverpoolis. Minu linn on ikka kodusem!:) Kohtusime itaallasest couchsurferi Giorgioga, kes meile väikese linnatuuri tegi enne tema juurde minemist. Tegime pastat, ajasime juttu ja läksime õhtul välja. Laupäeva õhtu tähendas seda, et rahvast jätkus kõikjale. Käisime mõnes pubis, tutvusime Giorgio sõpradega (pime tüdruk Barcelonast ja boheemlasest gei Kevin) ja uudistasime ka (C)annal streedil - kohas, kus enamus geiklubisid asus. Üllatavalt lahe oli. Inimesed olid palju vabamad, muusika oli hea, inimesed tundsid end hästi ja julgesid tantsida. Meie majutaja tundis end vist aga natuke ebamugavalt..

Järgmine hommik tegime putru, jõime kohvi ja hakkasime linna kõndima, et tagasi tulla. Üks pahur mees, kellelt teelt küsisime arvas vist, et on jube naljakas saata meid nn litsitänavale. Olles kõndinud vähemalt pool tundi nägemata ühtegi Liverpooli juhtivat silti, ega inimest, läks Kersti valgusfoori taga peatunud autojuhi käest teed küsima. Muhe vanapapi, suutmata uskuda, et me Inglismaal hääletame lubas meid lahkest südamest õigesse kohta viia. Hiljem autos tunnistas ta, et oli sügavalt kõhklenud, kas üldse peatuda selle koha halva kuulsuse tõttu. Kuna aga nägime täiesti korralikud tütarlapsed välja (mantlid seljas ja hambad korras :D) oli ta siiski riskinud. Järgmises bensiinijaamas püüdsime kinni ühe Southporti mineva kaubiku ja saime unustamatu sõidu kaubiku kastis. Mõlemast kõrvast augustatud Deani, kelle visiitkaart teatas, et ükski töö pole liiga suur ega liiga väike, kaubik oli täis kõikvõimalike tööriistu, nõusid, pabereid ja õngeritvu. Kuna ilm oli külm ja tal hakkas meist segastest tüdrukutest kahju saime siiski otse Liverpooli.

Nii hea on tagasi olla!